Kuressaare: tuulte roos Liivi lahe ääres

Aastail 1904-12 linnust restaureeriti ja kohandati Saaremaa rüütelkonna ja kodu-uurimisühingu muuseumi tarbeks. Piiskopilinnuse suurem ja põhjalik konserveerimine ja restaureerimine toimus aastail 1970-85 arhitektuuriajaloolase Kalvi Aluve eestvedamisel. Praegusel ajal tegutseb Kuressaare piiskopilinnuses Saaremaa koduloomuuseum.

Liivi lahe äärde Põduste jõe suudmesse kujunenud linnas on hoonetena nähtavad neli intensiivsemat ehitusperioodi, märgib Kuressaare kauaaegne linnaarhitekt ja muinsuskaitse spetsialist Lilian Hansar.

Varasematest ehitistest annavad Kuressaarele näo 17. sajandi lõpul valminud raekoda ja vaekoda. Need turuväljaku äärde ehitatud hooned on silmapaistvad varabarokse arhitektuuri näited Eestis.

18. ja 19. sajandi arhitektuuri esindavad linnapildis Lossi ja Tallinna tänava ääres paiknevad klassitsistlikud ehitised: kohtuhoone (arhitekt O. M. J. v Richter, ehitatud 1789-90), mitmed elamud, Rüütelkonna hoone. Sel perioodil rajati ka endise piiskopilinnuse lossiansambel, 1790. aastal valmis apostelliku õigeusu Nikolai kirik, silmapaistev varaklassitsistlik ehitis ning 1836 lõpetati Laurentsiuse kiriku taastamistööd.

19. sajandil avastati Kuressaare lähistel tervisemuda ja 1840. aastal valmis esimene mudaravila, teine kerkis aastal 1876 ja kolmas 1883. Linn kujunes populaarseks kuurordiks, kuhu tuldi tervist turgutama lähedalt ja kaugemalt.

See tekitas vajaduse parandada ka siinseid puhketingimusi. 1861. aastal rajati endise kalmistu kohale park. Kuursaal, mille autor oli linnaarhitekt C. Lorenzon, tehti pargi serva vallikraavi äärde. Historistliku puithoone ehitamisega alustati 1888. aasta kevadel ning kaheksa kuud hiljem toimus kuursaali pidulik avamine, märgib arhitektuuriloolane Liivi Künnapu.

Teises maailmasõjas sai linn rängalt kannatada, hävis kolmandik eluhoonetest.

Nõukogude ajal ehitati sõjas hävinud hoonete asemele vanalinna alasse 1967. aastal kultuurimaja ja 1968. aastal kaubamaja. Esimene neist rekonstrueeriti 2002. aastal kultuurikeskuseks ja raamatukoguks (arhitektid Andres Põime ja Tiit Kaljundi).