Kergema vastupanu teed

Mis tunne on lugeda ajalehest pealkirja "Eesti vajab kiiremas korras 5000 võõrtöölist"? Ega muud, et asjalood on ikka väga täbarad. Ent kas ka tegelikkuses? Statistikaamet annab tööga hõivatute arvuks 646 300. Kas seda on vähe, parasjagu või palju? Kui palju peaks Eestis olema töötegijaid, et meie elu vajalikul määral edeneks?

Muide, Eestis ei tööta iga neljas tööealine inimene. Rohkem kui 200 000 töötust kavatseb lähiajal tööle asuda vaid 13% (EPL, 17.04.07). Saar Polli uuringust selgus, et 25-49aastaste töötute hulgas on tööleasumise soov veelgi napim. Kui õppijad mängust välja jätta, ei tee tööd ühel või teisel põhjusel üle 100 000 tööealise inimese.

Peaminister Andrus Ansip on öelnud, et kui sisemised võimalused on ammendatud, peab hakkama paratamatult vaatama ka piiri taha (PM, 01.11.06). Heakene küll, vaatame siis piiri taha. Välisriikides elab 126 000 eestlast: Soomes 25 000, Kanadas 25 000, USAs 20 000, Rootsis 10 000, Venemaal 10 000, Suurbritannias 8000, Austraalias 8000, Iirimaal 4000, Saksamaal 4000, Lätis 3500, Prantsusmaal 3000, Ukrainas 2500 (PM/AK 09.07.07).

Kas on usaldusväärset analüüsi, millise eriala asjatundjaid vajab Eesti 5-10 a pärast? Samas on meil kõikvõimalikke erialaliite, keskliite, kodasid ja assotsiatsioone. Kas neil on selge pilt, kui palju ja mis erialal asjatundjaid nende liikmeskonna ettevõtted vajavad?

Rahvastikuteadlane Kalev Katus kinnitab: "Tänapäeval on paljudel pensioniikka jõudnutel tervis ja töövõime säilinud. Lisaks on omandatud kogemus, mida noortel napib." Lahendus pole, kui pensioniikka jõudnud spetsialist läheb nõusid pesema. See pole kogemuste kasutamine. Küll aga võiksid pensioniealiste inimeste hulgast tulla näiteks nõunikud ja poliitikud. Need alad nõuavad pikka kogemust.

Strateegiliselt on asjalik soovitus rakendada tasakaalus tulemuskaardi (balanced scorecard) põhimõtteid. Idee on selles, et mõõdetakse ja suunatakse tegevuse tulemuslikkust neljast aspektist: finantsid, kliendid ja tarbijad, tegevusprotsessid ning õppimine ja areng. Tööjõupuuduse üle kurtjad võiks endalt küsida: kas olen viimase 15 aasta jooksul endale vajalikke asjatundjaid koolitanud või vähemalt nende koolitamist üli- või kutsekoolis toetanud?