Erasektor ei saa avalikule vastu

Odav laenuraha, mis veel aastat kaks tagasi kulus sihipäraselt elamuehitusele, on voolanud laia jõena tarbimisse.

Kuivõrd raha ei loetud - seda võis ju iga hetk juurde laenata -, avanes tootjatel hea võimalus hindu tõsta, mida nad ei lasknud endale kaks korda öelda. Piim, leib, peale puu- ja juurvilja tegelikult kõik toidukaubad.

Hinnatõus, mis ettevõtjatele võib iseenesest meeldidagi, on Eesti majanduse vähkkasvaja.

Aastaid on hindade tõusust kiiremini kulgenud palgakasv. Seda on vedanud vale vedur ehk peamiselt avalik sektor, mitte aga tootlikkuse kasv erasektoris. Avaliku sektori palkade tõus, millel ei ole lõppu näha, ei jäta survestamata erasektorit, sest tööjõuturg on üks ja ühine.

Täna oleme situatsioonis, et tööjõud nii avalikus kui ka erasektoris nõuab palkade tõusu inflatsiooniargumendile rõhudes.

Juhtub see, et avalik sektor tulebki omadele ikka vastu - näiteks riigikoguliikme üürikulu tõuseb ühe suletõmbega 5000 kroonilt 7000 kroonile -, aga erasektor vaadaku ise, kuidas saab. Ega eriti ei saa küll.

Veel üks oluline aspekt erasektori kahjuks: kui avalik sektor rahastab ennast (seni veel hästi) laekuvatest maksudest, peab erasektor ettevõtluseks laenu võtma, aga seda juba tublisti karmistunud tingimustes.

Intressimarginaal on tõusnud projektide riskisuse kasvu tõttu, aga samuti ka seepärast, et pankadelgi pole laenuraha enam jalaga segada.