Elus tuleb teha palju valikuid, mõnikord
liigagi palju. Kas osta linnamaastur või säästlik hübriidauto? Kas süüa rammus
juustuburger või rahulduda lahja kalkuniburgeriga? Mõnikord teeme me õigeid
otsuseid, mõnikord mitte. Veidral kombel ei häiri rumalad otsused meid kuigi
kaua, kirjutas Livescience.
Miks siis on inimesed nii osavad iseenda lollitamises?
Yale’i ülikooli teadlased Louisa Egan, Laurie Santos ja Paul Bloom näitasid, et kaputsiinahvid ja nelja-aastased lapsed on iseenda petmises võrdselt osavad. Ahvid valisid kindlat värvi M M komme ning põlgasid ülejäänuid. Lapsed aga eelistasid teatud tüüpi kleepse teistele. Tegelikult pole ju mingit vahet, mis värvi komme sa sööd või milliseid kleepse eelistad.
Tuleb välja, et meie aju ei tegele mitte parima võimaliku variandi otsimisega, vaid esialgse valiku õigsuses veenmisega. Ahvid võiksid ju maitsta teisi komme ja leida, et maitse on samasugune, aga ei, nende esialgne valik oleks siis ju valeks osutunud. Eesmärgiks näib olevat rahu iseendaga. Me teame, kui piinav on enda süüdistamine pärast vale otsust. Parem on see kohe unustada või sel mitte tekkida lasta.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Kas pole veider tunne kuulda sõpra õigustamas oma partneri petmist sõnadega: „Me kasvasime lahku”. Inimesed on väga osavad süü endalt ära veeretamises. Me märkame seda pidevalt teiste juures, kuid ikkagi teeme seda kogu aeg ka iseendaga.
See viib paratamatult mõttele, et sellisel käitumisel peab olema evolutsiooniline põhjendus. Ehk teisisõnu – see on andnud inimestele mingit sorti eelise. Kuid mismoodi ometi?
Ilmselt on asi selles, et ajul on tähtsamatki teha, kui muretseda, kas ikka sai valitud õige kingapaar. See tuleb peast välja visata ning mõelda näiteks, kust leida partner oma geenide edasiandmiseks.
Pidevalt muretsev aju on kasutu organ. Kui on vaja teha olulisi otsuseid, nagu õigel ajal auto eest ära hüppamine, siis on parem kui pea on selge ja valmis vastu võtma kiireid otsuseid. Vastupidise ehitusega aju omanik jõuab paratamatult väiksema tõenäosusega oma geenide edasiandmiseni.
„Tõepoolest, sa tegid parima valiku. Sul on õigus. Kas me nüüd saaksime edasi minna,” ütleb aju inimesele rahustavalt.