Maamaksuga ei mängita

Küsimusele, kas otsustavalt tõsta maamaksu või see sootuks kaotada, on lihtne vastus: ei kumbagi! Mõlemal sammul oleks halvad tagajärjed nii loodusele kui kohaliku kogukonna arengule. Järsud muutused senises maamaksupoliitikas viiks meid säästva arengu teelt ära.

Kõrge maamaks teeks maast olulise kommertsinvesteeringu, soosides võimalikult intensiivset ja suurekäibelist majandamist. Ükski väiketalunik ega väiksema metsakinnistu omanik ei suudaks kõrge maamaksu tingimustes tulutoovalt toimetada. Maa muutuks väiketootjale liiga kalliks. Selle tagajärjel liiguks maa taludelt ja peremetsaomanikelt põllumajanduslike suurtootjate ja metsafirmade kätte, linnade läheduses ja rannikul aga hoopis kinnisvaraarendajate kätte. Ka linnades soosiks see viimase kui lapi täisehitamist. Tagajärg oleks äärmiselt ebasobiv nii sotsiaalselt kui ka looduse mitmekesisuse säilitamise seisukohalt.

Maamaksu oluline alandamine või täielik kaotamine soosiks maa koondumist üksikute suurmaaomanike kätte, kes oleksid võimelised investeerima n-ö igaks juhuks. Maa muutuks suuromanike jaoks liiga odavaks. Paradoksaalsel kombel võib maamaksu kaotamine mõjutada maaomandit sarnaselt selle tunduvale tõusule.

Tähelepanuta ei tohi maamaksu kaotamise tagajärgedest rääkides jätta ka avaliku sektori tulu vähenemist. Kaoks ka maksuvabastusest tulenev eelis. Maamaksuvabastus on olnud taastatud Eesti Vabariigis üheks viisiks, millega riik vähemalt osaliselt kompenseerib omanikule nt looduskaitselistest piirangutest tulenevat tulupuudujääki: kui omanikul ei lubata ehitada, on loomulik, et maad ei maksustata samas ulatuses maaga, kuhu tohib ehitada. Kuigi maaomanikud kipuvad kurtma, et süsteem ei kata saamata jäänud tulu täielikult, on pool muna parem kui tühi koor. Senise süsteemi kadumisel tuleb riigil või omavalitsusel kõik piirangud täielikult kinni maksta. Seega tähendaks maamaksu kaotamine lisaks vähenevatele maksutuludele ka suuremaid kulutusi.

Kõige õigem on jätkata senist mõõdukat maamaksu poliitikat. Kinnisvarabuumi jahtudes kaob ka vajadus elamumaa senisest kõrgemaks maksustamiseks. Pikemas perspektiivis tasuks ehk mõelda maksude suuremale diferentseerimisele: loodust rohkem koormav maakasutus peaks olema ka kõrgemalt maksustatud.