Oleviku kummardamine ei anna lootust tulevikuks

Võidaks see, kellel on surres kõige rohkem. Aga mida ta võidab?

Lahendust püüab pakkuda 30. novembril ilmunud Paavst Benediktus XVI viimane ringkiri "Spe Salvi" (lootuses päästetud):

"Maailm vajab Jumalat, muidu ta jääb lootuseta".

20. sajandi suured ateistlikud ideoloogiad lubasid palju, aga jätsid vaid varemed - mitte ainult ühiskonda, vaid eelkõige inimeste südamesse. Varemeid saab korda teha või mälestusena säilitada, südamega ei ole nii lihtne.

21. sajandi inimene on küll tagasi saanud oma vabaduse, aga mitte lootust. Usk lõputusse progressi - Lääne tsivilisatsiooni "religioon" kolme viimase sajandi jooksul - ei ole midagi muud kui oleviku kummardamine, mis ei suuda avada meile tuleviku väravat.

Seda näitab inimkonna murelikkus globaliseerumise ja keskkonnaprobleemide süvenemise pärast. Benediktus XVI püüab leida tõelise ja püsiva lootuse alused, mis toovad tuleviku olevikku. Praegusel hetkel valitseval individualismil on mõtlemine tuleviku peale pigem põgenemine olevikust.

Majandusinimene on sageli pinges kahe äärmuse vahel - jookseb meeleheitlikult tuleviku järele, mida ta kunagi täielikult kätte ei saa ega suuda ette näha; või hoiab kramplikult kinni olevikust ja ignoreerib tulevikku.

Kas advendiaeg ei paku meile lahendust sellele näilisele vastuolule - olevikus olles vaadata oma tõelist tulevikku, mis ulatub kaugemale kui elueesmärgid?

Autor: Philippe Jourdan