Kas kosmosetehnoloogia tulevik on metallklaas?

Sageli on metallklaasidel sulamitega võrreldes väga erinevad füüsikalised omadused, näiteks oluliselt parem kulumiskindlus ja kõvadus. Siiski ei ole niisugused materjalid seni suutnud vastavaid sulameid asendada, sest nende nõrgaks küljeks on olnud vastupidavus tõmbele. Tõmbejõu mõjul tekkivad homogeense koostisega metallklaasides kergesti praod ja neist valmistatud detail puruneb, kirjutas fyysika.ee Nature vahendusel.

Nüüd on William Johnstoni töörühm California tehnoloogiainstituudist leidnud sellele puudusele lahenduse. Nad avastasid, et kui titaani, tsirkooniumi, nioobiumi, vase ja berülliumi sulatatud segu hoida piisavalt kaua 800 kuni 900 C temperatuuril, moodustuvad sellesse titaanist, tsirkooniumist ja nioobiumist peened niidikesed. Selle arvelt väheneb nimetatud elementide osakaal segu põhiosas ja tasakaal saabub, kui 2/3 berülliumist on kogunenud niidistikku. Jahtumisel niidistik säilib ja annab materjalile seni puudunud tõmbetugevuse.

Niisugune kaootilisse segusse struktuuri tekitamine annab metallklaasidele omadused, mis võimaldavad neid tulevikus kasutada laialdasemalt kosmosetehnoloogias ja mujal, kus detailide massi ja tugevusomaduste suhe omab kriitilist tähtsust.