Kümnekesi tiimikanuuga Teenuse jõel

Seega ekstreemne ja märg pidupäev, sest tüüpiliselt kevadisele kanuumatkale oli enne jõele minekut just lund sadama hakanud.

Enne merekajakimatkadega tuntuks saanud www.360.ee toodud kanuudega vete peale minemist käidi veel kärumeistri juures. Taheti sellist käru, kuhu kaks suurt kanuud ära mahuks.

"Mis te jamate, ütles kärumeister, teeme parem sellise, kuhu ikka rohkem mahub. Niikuinii varsti ostate juurde." Kui ta kümnekohalisi kanuusid nägi, oli tema ilme paljutähenduslik.

Alustasime Tallinna lähistelt laost, kus meeskonnakanuudeks nimetatud veesõidukid olid öösel lund täis sadanud, misjärel kogu lumi oli veel ka veeks sulanud. Seda tuli mõistagi välja kühveldada. Sõitmine läks lahti aga Teenuselt Teenuse jõe ääres.

Libistasime kanuud vette - ühes kümme, teises üheksa sõudjat. Keskmistel istmetel kaks inimest kõrvuti, otstes üks. Ruumi tundus esialgu lahedalt olevat, sest ka kodinad olid igale poole kanuu vahekäikudesse ära paigutatud.

Kaarnad, kes Teenuse kohal tiirutasid, võisid imestada - tavaliselt on sel ajal ikka uisutajaid ja suusatajaid näha, seekord aga vabariigi aastapäeval hoopis kanuutajad.

Kümne inimese jõul liigub tiimikanuu ikka päris kiiresti, kõvasti tavalisest kanuust kiiremini ja võib-olla isegi süstast rutemini, vähemalt pikemal distantsil. Tippkiiruseks sai esimestel kilomeetritel 12 km/h.

Jää oli Teenuse ja Kasari jõgedelt täiesti kadunud või polnud seda tänavusel aastal olnudki. Vaid kuskil vaiksetes soppides oli kergelt jääkamakaid näha. Kanuus oli küll natuke kitsas - nagu turistiklass lennukis. Aga meeskonnakanuus peab mahtuma veel mõlaga vehkima, nii sai mõnikord vehkides pihta ka eesistuja selg.

Terve Teenuse jõgi Teenuselt allavoolu on üsna inimtühi. Silma hakkavad vaid üksikud majad, sealhulgas vasakkaldal sellised, kuhu pääseb ainult paadiga üle jõe sõites. Ürgsed talukohad, kus pole veel elektritki. Seda imelikum tundus moodsate tiimikanuudega jõekäänu tagant välja ujuda.

Keegi õnneks väga hullusti ei ehmatanud. Sest kedagi kallastel polnudki. Või siiski - Kastja külas sattusime kotkaste peale. Meie paatkond nägi ühte tiirutamas, esimene kanuu väidetavalt lausa seitset merikotkast vist kopra korjuse juures maiustamas.

Kunagi katsetatud Soome päritolu kirkkovene'd, kuhu mahub lausa paarkümmend sõudjat, lõpetasid mõned aastad tagasi oma eksistentsi. Www.360.ee eelkäija seikleja.com pakkus nendel meeskonnasõitu, aga nüüd on ühes paadis lillepeenar ja teine seilab vist kuskil Soomes.

Ka kirkkovene'ga sai meeskonnatööd harjutada, aga sellised paadid eeldasid veelgi suuremaid veekogusid - Eestis sobis neile ainukesena Emajõgi.

Vahepeal tegime peatuse kunagise veskitammi juures - sealt tuli hiigelkanuud ümber vedada. Mitmekesi polnudki need eriti rasked. Vabalt saanuks hakkama ka nelja inimesega, kui pakid seest välja tõsta.

Kasari jõe ajalooline betoonsild aga ei tahtnud meile läheneda. Lubatud 20 km oli ammu juba läbi, ent kurvid tulid ikka selle kuulsa sillata. Kasari jõgi oli juba suur ja lai ning veeseis kõrge.

Mõni külamees oli kaldale kanuutajaid kui ülivarajasi kevadekuulutajaid vaatlema tulnud ja imestas, miks meil lanti vees pole. Niisama tühja sõuame - kala ei püüagi. Kui aga haug näkkaks, veaks laisas jões ülesvoolu tagasi, arvati kanuust.

Suured tiimikanuud mahutavad kuni kümme inimest lühikeseks matkaks ja kuus inimest mitmepäevaseks koos kogu varustusega.

Tavalisest kanuust on need kiiremad, kuid tahavad rahulikumat vett. Eestis sobivad Emajõgi, Narva jõgi, Pärnu jõgi. Suurvete ajal ka mõned muud kohad, näiteks Teenuse, Kasari või Soomaa jõed.

Tiimikanuuga edukaks sõitmiseks on vaja meeskonnatööd - esimene istuja teeb rütmi, ahtris istuja tüürib. Ülejäänud peavad tõmbama mõladega ja seda sünkroonis. Samas ollakse piisavalt koos, et tähtsaid asju arutada. Ümberringi on aga loodus. Niisugused on siis võimalused tiimikanuus koosolekuid pidada.