Kui vaadata kohustusi, on probleemid tekkinud just kõige parematel aegadel, mil tegutseti liiga optimistlikest tulevikuväljavaadetest lähtudes. See on väga inimlik ja toimub kõikides maailma riikides nii. Riikide võime paremat tulevikku tagada sõltub sellest, kuidas nende kriiside ajal käitutakse - kas kriisile suudetakse reageerida või püütakse teha nägu, et pole midagi hullu juhtunud ja üritatakse kuidagi edasi vegeteerida.
Kas Eesti jäi majanduse jahtumisele reageerimisega hiljaks?
Nii ja naa, sest lugu ise on pikem ja põhimõttelisem. Peamised probleemid, mida me peame lahendama, ei ole ju 2008. aasta negatiivne eelarve, kus oldi liiga optimistlikud. See oli koht, kus tõesti ei reageeritud piisava kiirusega sellele, mis tulema hakkab. Kas see lisaeelarve on ideaalne või mitte, selle üle võib muidugi vaielda.
Padaril oli julgust tulla nende probleemidega täiesti üheselt lagedale ja ta on pannud numbrid tuima näoga laua peale, mis on olnud ainuvõimalik taktika. Padar on toonud kõik avalikuks, mis on äärmiselt kiiduväärt.
Kuhu nn kuuepäine krokodill oma tööga praeguseks jõudnud on?
Järgmisel nädalal (sel nädalal - toim) peab töörühm oma klotsid ehk põhimõttelised lahendused kokku lükkama ja see on äärmiselt ebameeldiv üritus. Meeldivaid valikuid ei ole. Eriti probleemne on see, et paljudele tehtud kulutustele saab küll piduri peale tõmmata, aga see ei vii kokkuhoiule sellise kiirusega, nagu tegelikult vaja oleks.
Enne kui neid klotse liigutama hakatakse, peab kokkuleppele jõudma, milliseid klotse ja mis suunas liigutatakse.
Mina arvan, et kindlasti ei ole töörühm see poliitiline kogu, kes suudab kõikides klotsides kokkuleppele jõuda, need otsused lähevad koalitsiooni ette. Sisuliselt on see on uue koalitsioonilepingu tegemine. Ma ei usu, et me suudame töörühmas kõikide klotside osas kokkuleppele jõuda. See protsess on väga valuline ja samal ajal möödapääsmatu ning nõuab väga suurt poliitilist vaprust, et nendega välja tulla.