Maaklerite kummaline mäng
Kindlustusmaaklerid peavad kliendi sõltumatute esindajatena seisma hea selle eest, et klient saab sobivaima kindlustustoote, mitte soovitama enda jaoks parimat vahendustasu tagavat tehingut.
Ekslik on Optimal Kindlustusmaakleri tegevdirektori Tarmo Hillepi väide (ÄP, 09.07), et praeguse elukorralduse muutmine takistab konkurentsi kindlustusturul ja kliendi valikuvabadust. Kui miski klientide valikuvabadust ja usaldust maaklerite vastu kahjustab, siis on need teated, et mõni maakler on taganenud Hillepi viidatud põhimõttest ja otsustanud vahendustasust johtuvalt, kas mõne seltsi tooteid klientidele soovitada või mitte (ÄP, 07.07).
Kindlustusmaakler on kindlustusvõtja esindaja, kes võrdleb ja analüüsib turul pakutavaid tooteid, et leida kliendile sobilikem, ja nõustada teda muudes kindlustusküsimustes. Eestis katab maakleri sellise tegevuse kulud hoopis kindlustusandja. Majandusüksusel on raske olla sõltumatu partnerist, kelle käest ta saab kõik või enamiku tuludest. Ka Euroopa Komisjon on äriklientide turgu käsitlevas raportis juhtinud tähelepanu sellele, et konkurentsi toimimist kindlustusturul väiksemate äriettevõtete jaoks kahjustab huvide konflikt kindlustusandjate ja maaklerite suhetes.
Taanis, Norras, Soomes ja Slovakkias on otsustatud see küsimus lahendada nn netohinnastamise rakendamisega: kindlustusvõtja maksab igal juhul kahe tehingu - riski maandamise ja sellega seotud nõustamise eest eraldi. Millegipärast reageerivad Eesti tegijad selle teema käsitlusele luiskamise ja paanikatekitamisega (vt Ärileht 28.05 ja "Kindlustuses kumab kartell", Äripäev 18.07.2008). Samad turuosalised on suurte tehingute puhul kogu aeg tegutsenud netohinna baasil, kõik toimib probleemivabalt ja konkurentsiametit alarmeerimata.
Igasuguse turu korraldatust saab parandada ainult turuosaliste koostöös, alternatiivide üle läbi rääkides. Kunst on leida kartelli, kui erialaliit analüüsib majandusharu probleeme ja arutab neid asjaosalistega.