Olümpiaujula mullimaterjal näitab teed tulevikku

Materjal töötati välja 1970. aastatel juhtmeisolatsioonimaterjalina, kuid viimasel kahel aastakümnel on ETFE leidnud kindla koha ka arhitektuuris.

Materjal on üpris sarnane pannidelt tuttava Tefloniga, seda venitatakse suurteks lehtedeks, mille paksus ei ületa 250 mikromeetrit. Seejärel volditakse materjali korduvalt kokku ning vormitakse sellest õhku täis padjad. Lõpptulemuseks on paks sein, mis on koosneb peamiselt õhust ning mida võiks võrrelda sulgtekiga.

Majade ehituses kasutatakse ka teisi plastikmaterjale, kuid ETFE eeliseks on läbipaistvus ning tulekindlus. ETFE ei purune kildudeks nagu klaas ega tilgu kuumana inimestele pähe nagu teised polümeermaterjalid. Kuivõrd ETFE külge ei jää mustus kinni, siis peseb vihm selle hõlpsasti puhtaks.

ETFEst tehtud padjad suudavad kanda autot ning kui padi peaks katki minema, on seda lihtne parandada. Samas võib sissemurdja tavalise noaga materjali katki lõigata, seetõttu väldivad arhitektid selle materjali kasutamist alakorrustel.

Veekuubiku suurimad õhupadjad on umbes 10 meetrise läbimõõduga ning nende paksus on 3 meetrit. Olümpia veekeskuse seintes on patju kolm kihti, see tagab samasuguse soojapidavuse nagu kaks kihti kolmekordseid klaasaknaid.

Kui samasugune hoone oleks ehitatud klaasplokkidest läinuks ehitus maksma vähemalt kaks korda samapalju, sest kandekonstruktsioon oleks pidanud olema vähemalt topelttugev.

ETFEst veekeskuse ehituseks kulus vähemalt 200 korda vähem energiat, väidab Briti-Saksa ühisfirma Vector Foiltec, kes tarnis 100 000 ruutmeetrit veekeskuses kasutatud materjali.

Hetkel on Veekuubik maailmas suurim ETFE-hoone, kuid lähitulevikus on lisandumas staadione, vabaajakeskusi ning USAsse Iowa osariiki ehitatav kunstlik Amazonase vihmamets.