Teehöövel läbi aja

"Kuigi hiinlastele oli teerull tuttav juba aastasadu tagasi, jõuti esimese höövliga riistapuu valmistamiseni umbes 1860. aasta paiku Ameerikas," selgitab Eesti Maanteemuuseumi juhataja Mairo Rääsk.

Ta lisab, et Euroopasse jõudis uudne teemasin hiljem ning koos mootorite tulekuga sai peatselt omale ka jõuallika.

"Enne seda rakendati hobused höövli ette ja näiteks Nõukogude Liidus toodeti veel hulk aastaid pärast viimast sõdagi järelveetavaid teehöövleid. Sellise riistapuuga töötamine oli paras katsumus ja kindlasti ka füüsiliselt kurnav, vanematel höövlitel puudusid nimelt kummirattad ja vedrustus."

Siiski on parem rahvasuus teehöövli nime kandva teemasina kohta öelda autogreider, sest just nii neid ametlikult nimetatakse. "Kui maanteemuuseum oma kogus millegi üle uhkust võib tunda, siis üheks selliseks on kindlasti teehöövlite kollektsioon," lisab Rääsk.

Neid saab kaeda muuseumi peahoonest üle tee asuvas masinahallis, kus erinevaid teehöövleid on kokku kuus. Alustades 30ndate teisel poolel tehases Ilmarine kokkupandud Caterpillarist ja lõpetades 1990. aastal Nõukogude Liidus Tšeljabinski traktoritehases valmistatud raskehöövliga DZ-98B.

Etteruttavalt võib öelda, et viimane meie teedel eriti rakendust ei leidnudki. "Siberi nafta- ja gaasimaardlate ehitamisel kasutatud teehöövel oli Eesti teede jaoks natuke suurevõitu, ka esines höövlil mitmeid tehnilisi puudusi.

Mõned aastad tagasi juhtusid seda masinat nägema Venemaa teedeehitajad, kes avaldasid arvamust, et nii korras höövli võtaksid nemad hea meelega kohe teetöid tegema," meenutab Rääsk.

"Esimesed Eestis kasutusele võetud höövlid olid Rootsi päritolu Bitvargenid. Kaks esimest Bitvargenit telliti Rootsist 1926. aastal. Hiljem asuti Bitvargeni höövleid Eestis Ilmarise masinaehitustehases litsentsi alusel tootma. 1930. aastate keskel asuti samas tehases tootma Caterpillari teehöövleid," ütleb Rääsk.

"Veermik toodi Ameerikast, ülejäänu valmistati kohapeal. Enne sõda jõuti neid valmistada paarkümmend," lisab ta.

Caterpillari näol oli Rääski sõnul tegemist väga lihtsa ja töökindla masinaga. Muuseumis näha oleva eksponaadi käiguosa vajas tõsisemat kapitaalremonti alles kolmkümmend aastat pärast valmimist. Nende höövlite kohta on olemas ka palju igasuguseid lugusid. "Üks näiteks räägib sellest kuidas 1944. aasta sügisel Võrumaalt läände põgeneda üritav pere korjas oma varanduse Caterpillari höövlile ja asus sellega teele," lisab ta.

Ilmselt on aga väga paljudele teadmata asjaolu, et esimene kodumaine teehöövel valmis 1948. aastal Paides, kus pärast sõda oli endise tuletikuvabriku hoonetesse ehitatud Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi Maanteede Valitsuse Mehaaniline Keskremondi Töökoda.

"Paides valmis insener Arnold Volbergi juhtimisel oma mõõtmete poolest küll tagasihoidlik, kuid siiski tervel suurel Nõukogudemaal esimene iseliikuv teehöövel V-1, mida tehti kokku üle saja masina," ütleb Rääsk.

Kahjuks ei ole ühtegi eksemplari sellest kodumaiste teemasinate pesamunast säilinud.

Õnneks on Rääski sõnul muuseumisse jõudnud Paide tehases toodetud ja enim kiidusõnu ning kasutamist leidnud mudelid V-10 ja D-512. Viimasega sai höövlite valmistamise aeg 1966. aastal Paides läbi, sest Venemaa avarustesse olid kerkinud uued ja võimsamad teedemasinate tehased. Kokku valmis Paides aga ligi paarikümne aasta jooksul üle nelja tuhande teehöövli.

"1980ndatel prooviti höövleid taas tootma hakata tootmiskoondises Talleks, aga see ettevõtmine jäi soiku. Kümmekond aastat hiljem sai teehöövlite tootmisega hakkama Kohilas asuv firma Corbex Engineering, mis hakkas neid kohalikele oludele kohandades tootma Soome firma Vammas litsentsi alusel," selgitab Rääsk.

Üheksakümnendate lõpul jõuti aga ka juba esimese Eestis projekteeritud höövlini MG-1901.

"Kahjuks on ka see firma nüüdseks höövlitootmise lõpetanud ja nii tuleb teedeehitajal leppida nüüd erinevate välismaiste tootjate poolt pakutavaga," sõnab Rääsk.

Kel aga vanade höövlitega huvi silmast silma kohtuda, saab seda teha Põlvamaal Varbusel asuvas Eesti Maanteemuuseumis. Lisaks teemasinatele on seal võimalik heita pilk teede ja postiühenduse arengule väga ammusest ajast peale. Tasub kindlasti vaatamist.

1944. aastal otsustati Paidesse endise tikuvabriku territooriumile ehitada Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi Maanteede Valitsuse Mehaaniline Keskremondi Töökoda.

1946. aastal hakkas insener Arnold Volberg konstrueerima veoauto GAZ-AA agregaatide (mootor, esi- ja tagasild) baasil teehöövlit, mis sai konstruktori perekonnanime esitähe järgi nimeks V-1. Esimene höövel sai valmis 1948. aastal ning sellega käidi samal aastal Tallinnas 1. mai demonstratsioonil. Ehkki V-1 oli oma konstruktsioonilt ka tollases mõistes üsna algeline, oli siiski tegu esimese tollases Nõukogude Liidus toodetud iseliikuva höövliga! Kokku toodeti teadaolevalt 122 V-1 teehöövlit.

Pärast V-1 valmimist jätkas Volberg uute teehöövlitüüpide konstrueerimist. Lühikeste ajavahemike järel valmisid höövlid V-3, V-4, V-5, V-6 ning V-8, kusjuures viimati nimetatu oli esimene Eestis toodetud raskemat tüüpi höövel, mida teadaolevalt valmistati ainult 6 tükki.

19 aasta jooksul toodeti Paides kokku 4348 teehöövlit, millest enamiku moodustasid höövlid V-10 ja D-512. Vaatamata tootmise lõpetamisele jäid Paides toodetud teehöövlid, eeskätt V-10 ja D-512, Eestis laialt levinud teedemasinateks veel paljudeks aastateks.

Fotod: Eesti Maanteemuuseum