Tulnukad meteoriitide abil elusalt siia ei jõuaks

Küsimusele vastuse leidmiseks katsetati nö tehismeteoriitidega. Nendeks olid bakteritega asustatud settekivimi tükid, mis kinnitati Vene mehitamata kapsli Foton M3 külge, mis kiirelt atmosfääri sisenedes elas üle tingimused, millega peavad arvestama ka meteoriidid.

Proovide läbimõõt oli kõigest 2 sentimeetrit ning nad saadeti kosmosesse 2007. aasta septembris. Tagasi maapinnale jõudsid nad 12 päeva hiljem. Kontrollitud laskumise käigus saavutati suurimaks kiiruseks 7,6 kilomeetrit sekundis ning kivimid koos bakteritega pidid üle elama 1700 kraadise kuumuse.

Üks kivimiteks oli pärit Austraaliast Pilbara piirkonnast ning teine Šotimaalt Orkney saartelt. Pilbara kivimis olid säilinud mikrofossiilid ning Orkney kivim sisaldas elu keemilisi jälgi. Sellele lisaks asustati mõlemale kivimile bakter Chroococcidiopsis, kes elab kõrbetes kivide all ning saab hakkama väga vähese koguse niiskusega. Marsil hakkama saamiseks on just tema üks paremaid kandidaate.

Tagasi Maale jõudnud proove uuriti laboris hoolikalt ning leiti, et nii mikrofossiilid kui ka biomolekulid on kenasti säilinud. Bakteritega oli aga lugu palju kehvem. Mikroobidest olid järel vaid söestunud krõbedad kestad, elus polnud kedagi.

STONE-6 nime kandnud eksperimendi läbi viinud teadlased järeldasid, et kui Marsil on kunagi olnud elu, siis saavad seda kandnud kivimid Maale jõudes küll elu jälgi sisaldada, kuid ilmselt mitte paljunemisvõimelisi elusorganisme. Vähemalt kaks sentimeetrit kivimit neile piisavat kaitset pakkuda ei suuda.