Eesti majandusime: laena rootslaselt 3 krooni ning uhkusta 1kroonise majanduskasvu üle

Enam mitte, kuna tutvusin meie majanduskasvu valemiga, mis annab 2004-2007 toimunu kohta rohkem põhjuseid häbenemiseks kui uhkustamiseks. Kahjuks oli 10protsendine majanduskasv vaid numbriline ja fundamentaalses mõttes paras bluff.

Aastatel 2004-2007 laenasime ettevõtjate ja koduostjatena Skandinaaviast 155 miljardit krooni. Samal ajal kosus meie võrdlemisi väike SKP 45 miljardit krooni. Antud olukorda nimetame majandusimeks! Viimasest on aga asi kaugel, kuna säärastes tingimustes oleks iga teine vähegi arenenud riik suutnud osa laenurahast (meie puhul iga kolmanda krooni) akumuleerida SKP kasvu. Imelik oleks siis, kui superkasvu poleks kaasnenud.

Peretasandil tähendab see pereisa uhkustamist 3000kroonise SMS-laenu üle, mis pärast esmaste kulutuste ja intresside tagasimaksmist tekitab 1000kroonise kasvu eelarveese. Uhke tasub ikka siis olla, kui suudame rohkem raha maailmamajandusest endale hammustada, mitte siis, kui suudame oma kinnisvaralaenamises (suhestatuna SKPsse) maailmarekordeid püstitada.

"Mida Teil Eestis toodetakse?", küsis minult üks Itaalia tuttav, kui rääkisime Eestit tabanud megakasvust. Jäin vastamisega hätta, kuigi olen majandusajakirjanik. Tahtsin väga hoobelda meie IT-lahenduste pakkumisega, arenenud metallitööstusega jne, aga ei saanud. Need valdkonnad ei toonud imekasvu. See tuli puhtalt ajutisest laenuraha laiaks löömisest ja on nüüdseks minevik. Veelgi enam, lõviosa rahast läks kinnisvarasse, mis ei osutunudki lõputuks superinvesteeringuks, kuna hinnad liiguvad allapoole.

Kui eraisikute puhul on arusaadav (kuigi ekstreemne) laenuraha minek kinnisvarasse, siis juriidiliste isikute kinnisvaralaenude (sh äriteeninduse) ülisuur osakaal (40%) on hirmutav. See ei tõota olla parim pangandusriskide hajutamine ega hea märk laenuraha tulevasest teenimisvõimalusest. Muidugi läks osa (rumalast) laenurahast ka lihtsalt tarbimisse, mis ei loo eeldusi järgmiste aastate kasvuks. Eriline raiskamine on kas või linnatänavate kallis autopark, kuigi tegelikku rikkuse taset arvestades peaksid tänavapildis domineerima Opelid ja Škodad (mis igati korralikud autod).

Ettevõtlusest eemalseisvate poliitikute huulil on majandussurutise vastu ülilihtne retsept: eksport! Hakaku ettevõtjad vaid eksportima!, kuuleme pidevalt. Paraku lisandväärtust (ehk majanduskasvu) tootva ekspordi saavutamine on aastate, kui mitte aastakümnete küsimus. Praeguses majandusstruktuuris on tugev eksport võimalik ainult siis, kui saaks kinnisvara-ja tööjõukuludega paar aastat tagasi minna.

„Olen kuulnud, et Tallinn on väga kallis linn,“ šokeeris mind viimati 30aastane kõrgelt haritud šveitslane, kui kutsusin teda Eestit külastama. Tõsi, tean teda „odavast linnast.“ Elan osaliselt Berliinis, kus küsin endaltki, miks pean Tallinnas ujulapileti eest maksma 100 krooni, kuigi Berliinis peetakse juba nelja eurot kalliks (62 krooni). Samuti, miks maksab Tallinnas videolaenutus 50 krooni, kui Berliinis saan video ühe euroga (15 krooniga)? Vastuseks on tõenäoliselt paisunud hinnad nendes valdkondades, kus kinnisvara- ja tööjõukulude osakaal on suur. Vanade aegade meenutuseks, rääkisin hiljuti ühe Valgevenes töötava inseneriga, kes teenib üle keskmise kõrgemat palka. Tema netosissetulek ühes kuus on 3700 krooni. Tõsi, see on (poliitiliselt) kohatu võrdlus, aga tuleb tõdeda, et majanduskasv maksis (tõstis) päris paljudele viimastel aastatel palka.

Ekspordi saavutamiseks on vajalik ka palkade vastavus tootlikkusele. Selles osas peavad eelkõige ärijuhid peeglisse vaatama, kuna tootlikkus sõltub ettevõtte efektiivsest juhtimisest ja majandussektorist, mitte nii väga töötaja otsest tööst. Parafraseerides Tartu Ülikooli majandusprofessor Raul Eametsa, ei kitku Iirimaale läinud eesti kalkunikitkuja kalkunit kaks korda kiiremini kui tema Eestis töötav kolleeg.Pean müüdiks, et Eesti majandus on nõrk, kuna meil pole piisavalt insenere. Tõsi, neid võiks alati rohkem olla, aga meie tehnilise- ja loodusteaduste valdkonna diplomiga inimeste osakaal (suhestatuna kõikidesse kõrghariduse saajatesse) on üsna normaalne. Oleme samas proportsioonis maailma esimajanduste Norra, Austria ja Ameerika Ühendriikidega. Probleemiks on eelkõige nõrk hariduspoliitika ja kummaline väärtusteahel. Kas või see, et praegu tähendab kutsekoolis õppimine midagi piinlikku ja rehepaplik äriajamise stiil midagi eeskujulikku.Seniste ühiskondlike tõekspidamiste juures ei näe ma võimalust kiireks hüppeks kõrget lisandväärtust tootva majanduse poole. Kuigi seda on üleüldse raske näha. Lohutuseks on aga muutusi nii kinnisvarahindades kui ka reaalpalkade kohandusi juba näha, mis annab vähemasti hinnaeelise.Kümneprotsendilisele majanduskasvule tagasi vaadates tuleb aga ülikooli esimest statistikaloengut meelde tuletada: „On olemas väikesed valed, suured valed ja statistika,“ mis tähendab, et infot tuleb alati tõlgendada.