Riigihangete seaduses ei räägitaprojekteerimisest

Artikkel

- Uudised
- Mauno Inkinen
- 5. november 2008 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Riigihangete seaduses ei räägitaprojekteerimisest
Riigihangete seadus näeb ette, et riigihanke korraldamisel peab hankija kasutama rahalisi vahendeid säästlikult ja otstarbekalt ning saavutama riigihanke eesmärgi mõistliku hinnaga. Konkurentsi korral tuleb erinevaid pakkumisi võrreldes tagada parim hinna ja kvaliteedi suhe. Aga kas seaduse rakendamine ikka tagab ostja rahaliste vahendite efektiivse kasutamise?
Hankel on lihtne vaidlustada kõiki kvalifitseerumise tingimusi, mis ei ole numbriliselt mõõdetavad. Vaidluste korral jääb kogu hankeprotsess automaatselt seisma, mistõttu riske üritatakse maandada hanke muude tingimuste ja lepinguga.
Paraku võidavad enamjaolt hankekonkursi kõige odavamad, kuid sageli ka kõige ebakvaliteetsemad pakkumised. Kahjuks ei kogu ei riigihangete tellijad ega ka riigihangete amet mingit tagasiulatuvat infot puuduste kohta hankelepingute täitmisel, mille tulemusena nii ehitus- kui ka projekteerimisturul on võimalik jätkuvalt edukalt tegutseda ettevõtetel, kes oleks tulnud riigihangete konkurssidelt kõrvaldada.
Riigihangete seaduse seda nõuet, et iga hanke kohta tuleb esitada pärast hanke objektiks olnud teenuse lõpetamist aruanne, täidab tellija formaalselt.
Kokkuvõttes kannab riik ehk maksumaksja mitmekordselt kahju: kõigepealt maksab ta dumpinguhinnaga projekteerimispakkumise teinud hankijale pooliku ja puudustega projekti eest lepinguhinna, seejärel peab ta leppima puuduliku detailsusega projekti alusel tehtud ja seepärast kallima ehituspakkumisega. Ka parimaks osutunud pakkumine sisaldab ehitaja riski pakkumise aluseks olnud projektis puudulikult kirjeldatud või kirjeldamata tööde pakkumishinna arvel.
Tagatipuks võimaldab puudulik ehitusprojekt ehitajal saada teenimatut kasumit dikteerides ehitusmaterjalide ja lahenduste valikut, ignoreerides seejuures tellija või tulevase kasutaja huvisid.
Riigihangete seadus ei käsitle üldse projekteerimist kui tegevusvaldkonda, seal räägitakse ainult ehitamisest või teenuse ostmisest. Teenuse ostmise lisas on mainitud üksnes arhitektuurne ja ehituslik insener-tehniline projekteerimine. Seda valdkonda, millest peab algama hea ehitamine - projekteerimine -, seaduses ei käsitletagi.
Globaliseerumine nõuab õigete otsuste tegemist, mistõttu ehitiste kavandajad - arhitektid, insenerid, konsultantinsenerid - peavad aktiivselt ühiskonda suunama. Konsultantinsener soovib pakkuda ühiskonnale kvaliteetseid teenuseid, seega on kvaliteedikriteeriumite rakendamine tema valikul oluline.
Konsultandi kvaliteedipõhine valik, milles selgitatakse, kuidas hinnata konsultatsioonifirmade võimekust, sh erialast pädevust, korraldusoskusi, ressursside olemasolu, erapooletust, hinnastruktuuri õigustatust, professionaalset ausust, kvaliteedi tagamise süsteemi, on hakanud maailmas levima ja tunnustust saavutama. USAs, Kanadas ja Jaapanis on see õigusaktides ka selgelt sätestatud.
Eestis kehtiv regulatsioon lubab praegugi konsultandi kvaliteedipõhist valikut kasutada, kuid riigihangeteks on see vajalik riigihangete seaduses selgesõnaliselt sätestada.
Hetkel kuum