Riigihangete seaduses ei räägitaprojekteerimisest

Riigihangete seaduse seda nõuet, et iga hanke kohta tuleb esitada pärast hanke objektiks olnud teenuse lõpetamist aruanne, täidab tellija formaalselt.

Kokkuvõttes kannab riik ehk maksumaksja mitmekordselt kahju: kõigepealt maksab ta dumpinguhinnaga projekteerimispakkumise teinud hankijale pooliku ja puudustega projekti eest lepinguhinna, seejärel peab ta leppima puuduliku detailsusega projekti alusel tehtud ja seepärast kallima ehituspakkumisega. Ka parimaks osutunud pakkumine sisaldab ehitaja riski pakkumise aluseks olnud projektis puudulikult kirjeldatud või kirjeldamata tööde pakkumishinna arvel.

Tagatipuks võimaldab puudulik ehitusprojekt ehitajal saada teenimatut kasumit dikteerides ehitusmaterjalide ja lahenduste valikut, ignoreerides seejuures tellija või tulevase kasutaja huvisid.

Riigihangete seadus ei käsitle üldse projekteerimist kui tegevusvaldkonda, seal räägitakse ainult ehitamisest või teenuse ostmisest. Teenuse ostmise lisas on mainitud üksnes arhitektuurne ja ehituslik insener-tehniline projekteerimine. Seda valdkonda, millest peab algama hea ehitamine - projekteerimine -, seaduses ei käsitletagi.

Globaliseerumine nõuab õigete otsuste tegemist, mistõttu ehitiste kavandajad - arhitektid, insenerid, konsultantinsenerid - peavad aktiivselt ühiskonda suunama. Konsultantinsener soovib pakkuda ühiskonnale kvaliteetseid teenuseid, seega on kvaliteedikriteeriumite rakendamine tema valikul oluline.

Konsultandi kvaliteedipõhine valik, milles selgitatakse, kuidas hinnata konsultatsioonifirmade võimekust, sh erialast pädevust, korraldusoskusi, ressursside olemasolu, erapooletust, hinnastruktuuri õigustatust, professionaalset ausust, kvaliteedi tagamise süsteemi, on hakanud maailmas levima ja tunnustust saavutama. USAs, Kanadas ja Jaapanis on see õigusaktides ka selgelt sätestatud.

Eestis kehtiv regulatsioon lubab praegugi konsultandi kvaliteedipõhist valikut kasutada, kuid riigihangeteks on see vajalik riigihangete seaduses selgesõnaliselt sätestada.