Menüü anti, retsepte mitte
Euroopa Komisjoni (EK) päästeprogrammi rahaline pool ei torka USA pretsedenditute meetmete taustal eriti silma. 200 miljardit eurot kulutusi ulatuvad 1,5 protsendini ELi majanduse aastatoodangust (USA valitsuse vaikimisi garanteeritud summad ulatuvad halvimal juhul isegi 4 triljoni dollarini, suurusjärgu võrra suurema numbrini).
Summa tagasihoidlikkus on hea märk - Euroopa ei vaja nii palju turgutamist. Tõsi, sellele tuleb liita liikmesriikide omapäi kulutatav summa.
Majanduse turgutamise plaan avab selgelt EK ja liikmesriikide suhte iseloomu. 200 miljardist tuleb 170 liikmesriikide eelarvetest, ülejäänud 30 panevad EK ja Euroopa Investeerimispank. See peegeldab jõudude tasakaalu küllaltki hästi. Euroopas on 6/7 mõjujõust liikmesriikide käes, EK kui täidesaatev organ on kuus korda kõhnem. Ükskõik, mida ministrid kodus jutustavad, Brüssel neid ei käsuta. Nemad käsutavad Brüsselit. Europarlament saab siin sekkuda vaid kui EK rahaplaani heakskiitja.
Paljud lootsid, et EL tuleb välja paari-kolme selge juhisega, nt langetada käibemaksu 1,5% võrra. Sellega olnuks määratletud ka ELi koht skaalal, mis ulatub ohjeldamatust vabaturumajandusest riigikapitalismini. Ühe retsepti asemel pakkus EL välja menüü, kust igaüks saab meelepärase roa valida.
Mõned dieedisoovitused siiski anti. Laenurahaga nõudlust ergutada soovivate liikmesriikide valitsused peavad esitama laenusumma tagasimaksekava. Eelarvepuudujääk ei tohi ületada 3% SKPst. Positiivne külg on see, et eurooplased peavad otsima nutikaid lahendusi majanduse elavdamiseks. Millised need võiksid olla?
Traditsioonilisele maitsele pakub EK nii mõndagi: 5 mld energeetika infrastruktuurile (nt meie põlevkivikatlad) ja interneti leviala laiendamisse; 2,1 mld ehitiste energiakulu vähendamisse (meil põhjamaalastena niigi elunormiks); 0,5 mld üle-euroopalistesse transpordiprojektidesse (rongiga Tallinnast Berliini?). Eestile tähendaks see katset puhuda täis lõhkenud mulli.
EL on (raha)panuse teinud. Kuid kas jõutakse kunagi ka kriisi juurteni, muudetakse struktuure, mis segadust tootsid?
Autor: Marianne Mikko