Mõranenud sammaste aasta

Kohustusliku II samba suurim probleem seisneb selles, et riik tegi süsteemi käivitades klientidele keeruliseks ja kulukaks n-ö jalgadega hääletamise, mistõttu tunnevad fondijuhid end väga mugavalt.

See on põhjus, miks Äripäev on viimasel paaril aastal pensionifondides toimuvat kullipilgul jälginud ja seadnud eesmärgiks tirida fondides toimuv päevavalgele.

Võiks arvata, et kohustuslike pensionifondide aruannetest saab pensionikoguja kiire ülevaate, kui palju tema vara asub aktsiates, kui palju kinnisvaras ning kui palju võlakirjades. Paraku see nii ei ole ja reaalsuses on erinevad investeeringud aruannetes segamini nagu pudru ja kapsad. Kui täpselt keegi varaklasside jaotused välja toob, sõltub suuresti fondijuhi suvast.

Eestis ei ole kahjuks organisatsiooni, mis fondiinvestorite huve suudaks kaitsta, ning seetõttu pole olnud ka tõhusat survevahendit seadusloojatele olukorda muuta. Sellest tulenevalt ongi võimalik fondivalitsejatel tankina pensionikogujatest üle sõita ja käituda põhimõttel, et las koerad hauguvad, karavan liigub ikka edasi.

Kliendid saavad fondi vahetada ainult korra aastas ja see on seotud erinevate tasudega, mis muudavad vahetuse kulukaks. Kuna II sammas on kohustuslik ja sellega liitunutel ei ole võimalik lepingut lõpetada, siis tuleb anda klientidele suurem vabadus. Oht kliente kaotada paneb fondijuhid paremini oma tegude eest vastutama. Näiteks kui selle aasta kevadel ilmus Äripäevas uurimuslugu II samba fondides olevatest rämpsvõlakirjadest, siis polnud võimalik kliendil temale konservatiivsena reklaamitud, kuid ebamõistlikke riske võtvat fondi mõne teisega asendada.

Teine probleem on fonditasude hulk. Äripäeva arvutuste kohaselt läheb praegu kehtivate reeglite järgi pensionifondi vahetamine osakuomanikule maksma 2-4% portfelli mahust. Seda siis, kui liigutakse ühe fondivalitseja juurest teise juurde. Ehk vahetus sööb ära poole aastaga teenitud tulu. Oleks mõistlik, kui klienti ei karistataks pensionifondist väljumise eest mingi tasuga, sest klient on niigi juba maksnud fondile sisenemistasu ja fondi valitsemistasu. Mingit mõistlikku põhjendust väljumistasu vajalikkuse kohta ei ole mina kuulnud.

Kolmas probleem on pensionifondide tasude suurus. Riik kirjutab seadusega ette maksimaalsed määrad, aga need on liiga kõrged. Kõrged tasud söövad aga ära tulevaste pensionäride säästud. Näiteks võimaldaks valitsemistasu määra langetamine 0,5 protsendipunkti võrra teenida 40 aasta pärast 15% suuremat pensioni, kui oleks võimalik saada praeguse tasumäära kehtima jäädes.

Miks üldse peab riik sekkuma pensionifondide tasudesse? Aga sellepärast, et riik on muutnud pensionifondid inimestele kohustuslikuks ning taganud nii fondidele turu ja rahavoo, mis otsa ei saa. Seetõttu on ka riigil kohustus jälgida, et pensionifondid ei nööriks oma kliente.