Laadungi kindlustus jääb müüja õlule

CIP- (carriage and insurance paid to) klausel on tingimustelt sarnane CPT klausliga, mille kohaselt loetakse kaup tarnituks hetkest, mil kaup antakse üle vedajale. Kui vedajaid on mitu, loetakse kaup tarnituks, kui see on antud üle esimesele vedajale. Kaup loetakse tarnituks ka juhul, kui ostja seda õigustamatult vastu ei võta.

Müüja kohustuseks on teha kauba tolliklaarimine ekspordil (muretseda omal riisikol ja kulul kõik kauba ekspordilitsentsid või muud vajalikud ametlikud load ja täita kõik ekspordiformaalsused) ning kandma lisaks kauba vedamise kulud nimetatud sihtkohta.

Tekib olukord, et kauba transpordi kulud on küll veel müüja kanda, kuid kauba säilimise risk on läinud ostjale üle juba varem. Sealhulgas on müüja kuluks ekspordiriigi korraldusel inspektsiooni korraldamine.

Nõuded kauba pakkimisele lähtuvad veoviisist, mida kasutatakse, arvestades seejuures, et veolepingu sõlmimine on müüja enda kohustus.

Ostja kuluks on kulud kauba impordil ja kui vaja, siis ka kulud transiitveol läbi kolmanda maa, kui neid kulusid ei ole müüja kandnud veolepingu osana.

Vaidluste vältimiseks on soovitatav müügilepingus kokku leppida, mis kulusid veoleping täpsemalt katma peab.

CIP-klausli ainuke erinevus CPT-klauslist seisneb selles, et CIP-klausli puhul on müüja kohustatud muretsema omal kulul laadungi kindlustuse. Arvestades seda, et kaubaga seotud risk läheb ostjale üle juba kauba tarnimisel (üleandmisel vedajale), siis tuleb kindlustus sõlmida ostja või viimase nimetatud kolmanda isiku kasuks, mitte müüja enda kasuks.

Müüja on kohustatud kindlustuslepingu sõlmima hea reputatsiooniga kindlustusandjaga, kuid seda vaid miinimumkattega. Kui pole muus kokku lepitud, tuleb miinimumkatte sisustamisel lähtuda Institute of London Underwritersi lastikindlustusklauslitest.

Autor: Jürgen Valter