Miks tähendab ületootmine meie tsivilisatsioonis õnnetust?

Teiseks: kui me nüüd tajume oma tegelikku vaesust ja püüame läbi ajada nii vähesega kui võimalik, miks me siis ei mäleta oma hädaldamist headel aegadel, et loodusressursid on lõpukorral ja nii edasi tarbides on ökokatastroof meist heal juhul mõnekümne aasta kaugusel? Peaksime ju rõõmustama, et kulutame nüüd tunduvalt vähem? Aga ükski arvamusliider ei ütle, et see on hea, vaid arutatakse üha selle üle, kuidas tarbimist jälle elavdada… On see siis mõistlik?

Oleks mõisnik või suurmaaomanik oma põllumaa ära kurnanud, kruusakarjääri tühjaks ammutanud, ise võlgadesse sattunud, ja seletaks siis, et tal tuleb pankrotist pääsemiseks rohkem kulutama hakata, peetaks teda hulluks. Kas siis meie praegu ei ole hullud? Ühelt poolt kinnitatakse, et nii enam edasi ei saa, et endine pidu enam Wall Street'ile tagasi ei tule, pangandus peab muutuma jne, aga midagi, mis aitaks järgmist kriisi vältida, pole ju välja pakutud? Isegi Tobini maksu suhtes (mis üksi ehk palju ei aitaks, ent oleks vähemalt tunnistus Heast Tahtest) ei ole G8-l-G20-l üksmeelt? Tundub, et istume oma tarbimisilma murenevail müüridel lihtsalt käed rüpes ja ootame imet, mis kannaks meid kriisieelsesse aega tagasi…

Mulle siiski tundub, et isegi siis, kui me suudame sellest kriisist veel korraks välja rabelda, ei saa see lõpmatuseni kesta, sest Adam Smith'i "Nähtamatu käsi" on jäänud liiga lühikeseks meie globaalsete turgude reguleerimisel. See saab selgeks, kui vaatame oma väärtpaberiturgu.

Igal asjal, mis maailmas piisavalt kaua suudab eksisteerida, peab olema mingi sisemine (hea, vajalik…) eesmärk. Väärtpaberiturg eksisteerib, et suunata rahalisi vahendeid sinna, kus neid ühiskond kõige rohkem vajab: kõik, kel on vaba raha, võivad paigutada selle ettevõtlusse viimasest midagi teadmata või riskimata millegi enamaga kui vaid oma vaba rahaga. Börs näitab aktsiahindade tõusuga, kuhu on tulus investeerida, ja langusega neid ettevõtteid, millede teenuseid enam ei vajata. Börsi tõeline eesmärk ei ole seotud mitte spekuleerimise, vaid investeerimisega. Olukord, kus börs muutub valdavalt spekulatiivseks, kus spekuleerivad kõik alates pankadest ja lõpetades pensionäridega, vastaks inimese organismi puhul palavikule. Ehk kui võrrelda meie vabaturgu inimese psüühikaga, siis elame kroonilises maniakaal-depressiivses seisundis - palavikulised tõusud vahelduvad langusega jäisesse-pimedasse masendusse. Seni kui ühiskond ei olnud veel globaalne, ei mõjunud spekulatsioon nii hävitavalt, aga praegu, kus rahalt on kadunud igasugune tagatis - paberrahagi on juba valdavalt asendunud virtuaalsega - näilised varandused käivad käest kätte sekunditega, väljub rahaturg aruka nähtamatu käe valitsuse alt ja muutub absurdseks.

Tobini maks, kui seda üldse õnnestuks rakendada, aitaks spekulatiivsust vähendada, aga võib-olla peaks võtma ette midagi hoopis drastilisemat selleks, et too nähtamatu käsi saaks jälle adekvaatselt oma mõju avaldada? Võib-olla peaks pankadel hoopis tõkestama börsil osalemise - et nad tohiksid tegelda vaid laenude ja hoiustamisega, aga mitte spekuleerimisega nagu praegu?

On üks ilus TV-saade: "Loomasuu ei valeta". Seal arutlevad igasugused lauda- ja diivanielukad lihtsalt oma lõbuks maailma asjade üle. Meie siin Eestis oleme ka säärased, suurele maailmale arusaamatus keeles suhtlevad olendikesed. Miks ei võiks siis meiegi arutada omavahel näiteks Äripäevas maailma asju - kas oleks võimalik maailmamajandust üles ehitada nii, et ta enam-vähem mõistlikult toimiks, et tööpuudus kahaneks, aga tarbimine ei elavneks - kuidas kujundada kokkuhoiumajandust, kus oleks ka talutav elada? Mis sest kui meid ei kuulda - polnud ju James Tobin meist paremas olukorras - oma maksust rääkis ta üle 20 aasta kurtidele kõrvadele.

Vahel on siiski arutamine parem kui vaikimine, sest arutamisest võib kasvada teadmine, aga teadmine on kuld.