Apelsinilugu võlub oma kaasaegsusega

Lihtne, ent samas kaasaegne, tabav ja mõjus on näiteks lavakujundus. Kõige paremini sobiks seda iseloomustama märksõna minimalism. Ekraanid, lihtsad tellingud ja kirstud suudavad manada publiku ette väga ehedad ruumid ja paigad, kus tegevus toimub. Ka osad kostüümid on oma lihtsuses geniaalsed. Ja taaskord pean ennast kordama, jumal tänatud. Ammu oleks aeg rohkem ooperilaval tänapäevaste värvide, kujunduse ja riietusega mängida. Seda on Bertman muidugi ka varem teinud. Meenub kohe tema teine Estonias lavale jõudnud ooper "Wallenberg".

Lisaks välisele pole miskit suurt ette heita ka sisulisele poolele. Orkester Arvo Volmeri juhtimisel tõi välja kõik Prokofjevi keeruka muusika nüansid, ja väga hästi. Ka solistid said suurepäraselt hakkama. Kohati oli rollides veel mõnetist kobamist tunda, aga see on esimestel kordadel absoluutselt andestatav. Suurepärase esitusega said hakkama näiteks Truffaldinot kehastanud Urmas Põldma ja Kokatari rollis olnud Mart Laur, kelle tegelaskuju võlus publikut juba esimesest hetkest. Tegu oli ehk kogu lavastuse kõige säravama rolliga. Ka koor oli võimas.

Väga õnnestunud oli ka televisiooniülekanne. Minu meelest igati väärt idee lavapealseid ja -taguseid hetki ka laiemale publikule pakkuda. Et maitse on suhu saadud, siis ootan säärast kulisside taha piilumist ka edaspidi. Ühe õhtuga ligi 170-le saalitäiele mängimine tasub ära.

Kui millegi kallal norida võiks, siis ehk ainult mõnetise staatilisuse kallal. Oleks tahtnud näha vähem peaosatäitjate paanilist edasi-tagasi või ühe koha peal liikumist ja rohkem mõtestatud koreograafiat.