Tõnis Oja • 21. veebruar 2010 kell 21:00

Fondide päästja on Venemaa

Kui börsilt läheb minema rahvaaktsia, siis võib ootamatult sülle kukkunud raha valmistada mitte ainult rõõmu, vaid paljudel juhtudel ka tugevat peavalu, sest tekib küsimus, mida selle rahaga peale hakata.

Nendel, kes on otsustanud üle võetud aktsiate eest saadud raha ära kulutada, ei tohiks probleeme olla. Tunduvalt keerulisem on aga neil, kes soovivad seda säästa ja tuleviku tarvis kasvatada..

Rahvaaktsiatesse (ehk ettevõtetesse, millel on keskmisest tunduvalt rohkem eraisikutest väikeaktsionäre) investeerinute hulgas on väga palju neid, kellel on väga väike või peaaegu olematu investeerimiskogemus ja enamasti on tegemist nende ainukese investeeringuga.

Meie kõige ehedam rahvaaktsia on Tallink, millel oli börsile mineku ajal üle 17 000 aktsionäri, aga ka praegu on laevafirmal neid üle 12 000.

Päris julgelt võis rahvaaktsiaks nimetada veidi enam kui kuu aega tagasi börsilt lahkunud Eesti Telekomi, millel oli möödunud suvel, st ajal, kui TeliaSonera aktsiate ülevõtmise välja kuulutas, 4800 aktsionäri. Pakun, et umbes 3000 neist olid aktsionärid telekomifirma börsile minekust saati ja sadadel, aga võib olla ka tuhandetel neist muu investeerimiskogemus puudub.

Neid vaevab endiselt küsimus, mida TeliaSoneralt saadud rahaga peale hakata. Detsembri alguses kirjutas Äripäev, et suures osas seisab see raha hoiustel. Kui möödunud aasta lõpus olid pikaajaliste kroonihoiuste intressid veel üsna korralikud, siis kuna on väga suur tõenäosus, et Eesti läheb järgmisel aastal üle eurole, on hoiuste intressid viimastel kuudel kolinaga kukkunud. LHV Pank juba võrdsustas eelmisel nädalal üheksakuuliste ja pikema tähtajaga kroonihoiuste intressid eurohoiustega, peagi teevad seda ilmselt ka teised pangad.

Mida siis teha? Kas anda raha professionaalide hallata ehk osta mõne investeerimisfondi osakuid? Ja kui seda teha, siis milline fond valida?

Nendele küsimustele vastuste leidmiseks otsustasin pöörduda viie aasta tagusesse aega, sest siis oli meie investoritele olukord enam-vähem samasugune. Mäletatavasti on möödumas just viis aastat ajast, mil Swedbank võttis üle tollase Hansapanga ja Eesti väikeinvestorite kontodele laekus 2005. aasta kevadel kokku 4,5 miljardit krooni. Ilmselt paljud neist paigutasid oma raha ka avatud aktsiafondidesse, ehkki siis paistis perspektiivikaid investeerimisvõimalusi olevat rohkem (elamuehitusbuum oli just alanud või algamas).

Selleks, et vaadata, mida meie fondihaldurid on suutnud toona investeeritud rahaga peale hakata, otsisin välja viie aasta taguse Äripäeva (1. juuni 2005), kus olid andmed investeerimisfondide kohta, ning vaatasin, kuidas on fondijuhid suutnud investorite raha kasvatada. Vaatluse alla võtsin vaid kohalike fondijuhtide hallatavad fondid, ehkki juba siis pakkusid mõned pangad ka välisfonde.

Tulemus on üsna kurb. Viie aastaga on investorite raha suutnud kasvatada vaid kolm fondi. Swedbanki Venemaa aktsiafond, SEB Kasvufond ning Danske Investi Uus-Euroopa Fond (endise nimega Sampo Uus-Euroopa Fond). Kui võtta arvesse tasud ning arvestada inflatsiooni, mis selle ajavahemiku kohta tuleb kokku 23 protsenti, siis ka Swedbanki Venemaa fondi paigutatud 10 000kroonine investeering jääb praegu sellele numbrile alla. Ülaltoodud graafikus saadud 10 000kroonise investeeringu väärtus praeguse seisuga on arvutatud üsna konservatiivselt, mis tähendab, et tegelikud numbrid on ilmselt hullemad, eriti Trigoni Balkani ning Uus-Euroopa väikeetevõtete fondi puhul, mis on mõnel vahepealsel aastal võtnud fondiinvestoritelt ka edukustasu.

Muidugi võib öelda, et oleme sajandi suurima finantskriisi lõppfaasis ja fondide tootluste kukkumine on paratamatu. Viis aastat on piisavalt pikk investeerimisaeg ning kuni 45protsendiline osakute puhasväärtuse langus on minu arvates liig mis liig.

Kuna lisaks Swedbanki Venemaa aktsiafondile sõltub ka SEB Kasvufondi käekäik suuresti Venemaast ning arvestades, et Danske Uus-Euroopa fondiosakute omanike arv on võrreldes kahe eelnimetatuga suurusjärgu võrra väiksem, tekib paratamatult küsimus, kui suur osa Swedbanki Venemaa aktsiafondi ning SEB Kasvufondi viie aasta positiivsel tootlusel on fondijuhtidel, kui suur osa aga nafta hinnal või võimutandemil Vladimir Putin -Dmitri Medvedev. Õigluse nimel tuleb muidugi märkida varahaldusfirmade strateegilist otsust Venemaa-suunaliste fondide loomisel.

Maailma ühe suurema varahaldusettevõtte PIMCO juhi Mohamed El-Eriani sõnul tasub aktiivselt juhitavat fondi eelistada passiivsetele ehk börsil kaubeldavatele fondidele ainult siis, kui selleks on väga hea põhjus. Meil pakutavate fondide puhul ei näe ma isegi rahuldavat põhjust.

Börsil kaubeldavate fondide valik on üsna lai ning nende ostmine maaklerfirmade kaudu sama lihtne kui aktsiate omaminegi.

Isegi kui juhtute ostma kehva turu indeksaktsiat, on see parem kui lasta teha vigu ka fondijuhil ja maksta kordades suuremat valitsemistasu.

Hetkel kuum