Aasta 2009: tarbimise ja toodangumahu kukkumine

2009. aasta tõi sise- ja välisnõudluse vähenemise tõttu toidutootjatele kaasa tootmismahtude languse.

2009. aastal toodeti toiduainetööstustes kokku 15,8 miljardi krooni eest toodangut, mis moodustas töötleva tööstuse kogutoodangust 21,6%. Võrreldes eelneva aastaga vähenes toiduainetööstuse toodang umbes 20%, sh eksport langes 12%.

Suurim sektor Eesti toiduainetetööstusest on endiselt piimatööstus (25%), järgnevad lihatööstus (20%), joogitööstus (17%) ning leiva- ja pagaritööstus (12%).

Konjunktuuriinstituudi andmetel püsis tarbijate eelistus eestimaisel kaubal 70% ulatuses, mis seisab aastaid neljal alustalal: värskus, maitse, kvaliteet ja usaldusväärsus.

Võimust võttis kaubanduskettide omavaheline konkureerimine, mis päädis piimasõjaga. Lepingutes survestatakse koostööpartnereid müüma oma toodet odavalt, sageli on ostujuhtidel põhitähelepanu hinnal, mitte tootel ega kvaliteedil.

Vastupidiselt äriloogikale suurendas selline olukord ettevõtete pakutavat toidukaupade sortimenti.

Ettevõtetele tähendab see taas uute retseptuuride väljatöötamist, pakendite kujundamist ja tellimist. Nii võibki öelda, et tugev tootearendus on toidutööstustes kogu aeg olnud - seda näitas ka tootekonkursi Eesti Parim Toiduaine 2009 läbiviimine, kus osales 90 toodet 27 ettevõttelt.

Ellujäämiseks ja konkurentsis püsimiseks viidi lõpuni 2008. aastal alustatud ettevõtete efektiivistamise programmid - tootmise ja tarbimise vähenemisel oldi sunnitud tootmiskulusid kärpima, sh palgakulude vähendamine keskmiselt 15%, samuti koondama. Kuid toidutööstusi tuleb esile tõsta just töökohtade säilitajatena - suuri massilisi koondamisi pole olnud.

Tooni annab suurte ülemaailmsete kontsernide turundusraha domineerimine ja Eesti tootjate tagasitõmbumine turunduses. See aga tähendab, et nii uusi kui ka olemasolevaid tooteid said Eesti ettevõtted tarbijaile vähem tutvustada ja nii võis juhtuda, et palju reklaamitud importtoode tundubki parem ja satub ostukorvi ka neile tarbijaile, kes muidu on kodumaist sarnast toodet eelistanud.

Krediidikindlustusfirmadel valitseb ühtlaselt negatiivne suhtumine Balti riikide ettevõtete suhtes, mis raskendas nii eksporti kui ka toormete sisseostu.

Märgatav on tarbijate teadlikkuse kasv ja tervislikkuse teemale tähelepanu pööramine. Tarbimisharjumustes oli näha teatud paradoksi: ühelt poolt vaadati vaid hinda, teisalt tõusis hüppeliselt teadlikkus toidu koostise suhtes ning selles tarbijarühmas, kes seda tähtsaks pidas, hakati toitu palju rohkem valima.

Arvestades asjaoluga, et toiduainetööstuste tuleviku märksõnadeks on funktsionaalne toit, tervislikkus ja tarbijapõhisus, peavad toidutootjad oma tootearenduse suunama just tarbijaile üha tervislikumate ja kasulikumate toiduainete tootmisele.

Kaubandusketid alustasid hiilivalt, kuid jõulisemalt omatoodete ehk private label'ite laiendamist oma kettides, mis raskendasid eestimaiste toiduainete tootmist veelgi - vähempakkumiste hankel Eesti tööstused sageli võitjaiks ei osutu - põhjuseks toiduainete suhteliselt kõrge omahind. Töötuse kasv vähendas nõudlust, mis omakorda viiski odavkaupade, sh eriti odavate private label'ite võidukäigule eelmisel aastal.

Eksport on toidutööstustele eluliselt vajalik, kuna ettevõtetel jääb tootmisvõimsust üle. Meie põhi eksportmaad olid lähiriigid: Läti, Leedu, Soome, Saksamaa ja kolmandatest riikidest Venemaa. 2009. aasta pani tööstusi tunduvalt rohkem ekspordivõimalusi otsima ja uutele turgudele sisenemisvõimalusi otsima. Ekspordikasv oli põhiliselt meie n-ö endise koduturu Venemaa arvel, eriti Loode-Venemaa ja just piimatoodetega ning mõnedel ettevõtetel ekspordimahud kasvasid.

Kui 2008. aastal eksporditi toodangut 5,1 miljardi krooni eest, siis 2009. aastal 4,48 miljardi krooni väärtuses - langus 12%.

Kõige rohkem eksportisid piimatöötlejad (26,1% kogu toidutööstuse ekspordist), järgnesid kalatöötlejad (20,5%) ning liha- ja joogitoojad. Kõige väiksem on pagaritööstuste eksport (vaid 2%), mis on ka arusaadav - värskus on oluline.