Valu ununeb üsna lihtsalt
Majanduslangus on ametlikult läbi, kriis sai mööda juba enne seda. Praegu on aeg mõelda õppetundidele ja paremale tulevikule, aga kas seda ikka tehakse?
Kahe aastaga on USAs kokku kukkunud 279 panka, kellest suurim, Washington Mutual, tegi langemisega ka USA ajaloo rekordi. Pea iga nädal teatab mõni (kes küll meedia teravdatud tähelepanu alla ei jõua), et enam edasi minna ei jaksa. Eelmisel nädalal avaldas USA hoiusekindlustus, et nende pankade arv, kes seisavad tõsiste murelaste nimekirjas, kasvas teises kvartalis 6 protsendi võrra, 829ni. Kuigi see ei tähenda tingimata nende mahakriipsutamist tulevaste elujõuliste ettevõtete nimekirjast, on arv piisavalt murettekitav.
USAs on praeguse seisuga kokku umbes 7932 panka, kellest järgmise kümnendi jooksul võib Wall Street Journali andmetel järele jääda 5000 - ehk pankrotid, päästmised või õnnetute kopikate eest üleostmised ei ole kaugeltki mitte läbi.
Kirjutasin eelmise aasta jaanuaris (kommentaaris "Savijalgsed petuskeemid"), et kriisil võib lisaks hävitavale mõjule, mis puudutab kahjuks ka süütuid osalisi, olla ka puhastav mõju. Kui 2008-le eelnenud kümnendi jooksul kasvatati pangavarasid kahekordseks, 13,8 triljoni dollarini, paljuski puhta õhu pealt, pole tegelikult tagantjärele targana ka eriti midagi imestada, et asi vussi läks. Ja rohkem või vähem süütutena on tööta jäänud 188 000 pangandusvaldkonna inimest. Samuti kasvavad "liiga suured, et läbi kukkuda" aina suuremaks, sest nad päästavad väiksemaid, kes muidu oma koha siin maailmas kaotaksid. Tagasi vaadates tundub üha enam, et kiire kasv, kuigi kahtlemata tore nähtus, lõpeb üldjuhul kehvasti.
Praegu kiidavad maailma targemad finantsgurud arenevaid turge, mille kasv on kahtlemata paljulubav ja võrreldes arenenud riikidega superkõrge. Samuti kihutavad väärismetallid uskumatutele tasemetele ja saavutavad uusi rekordeid lausa iga päev.
Kuigi neile numbritele ja massilisele koondumisele kindlatele turgudele antakse väga loogilisi põhjendusi, mis kindlasti mingil perioodil ka kõvasti sisse toovad, panevad need mind tegelikult muretsema. Kas ka kedagi teist?