Riigihanked riigi teenistusse

Me kõik soovime ju, et riigiasutused, näiteks koolid, saaksid parima hinnaga võimalikult kvaliteetse toitlustustehnika, mille ülalpidamiskulud oleksid mõistlikud. Kuidas seda teha nii, et hind oleks võimalikult soodne ja kvaliteet ei kannataks? Teame ju kõik, et tänases Eestis on edukas pakkuja see, kes loeb hankest välja võimalused, kuidas ära kasutada hankija võhiklikkust, pakkudes sihilikult vale toodet või lahendust. Kuidas olukorda muuta? Võtame toitlustusseadmete valdkonna, kus on praegu kuni viis tasemel toitlustusseadmeid pakkuvat ettevõtet.

Minu ettepanek oleks järgmine: iga ettevõte nimetab ühe esindaja ning nii tekib nõukogu, kes nõustab hankekomisjoni inimesi hanke algusest lõpuni välja. Seda ka projekteerimise käigus.

Praegu teeb kummalisel kombel 95 protsenti köögiprojektidest riigiasutustele üks ettevõte, kes hiljem tihti ka võitjaks osutub, sest paneb projekti ainult temale omased seadmed, nullides niimoodi konkurentsi. Nii ei saa projekti juba algusest peale ühele ettevõttele soodsaks kallutada, tekib aus ja terve konkurents. Nõukogu selgitab ühiselt välja vajaduse ning pakub arutelu käigus välja parima lahenduse. Nüüd on käes hetk, kus kõik pakuvad eelnevalt kokkulepitud lahendust maksimaalselt soodsa hinnaga. Nii ei saa petta riiki, kõik saavad võrdsetel alustel hankes osaleda ja selgub parim hind parima võimaliku kvaliteediga.

Keerulisemate või suuremahuliste projektide puhul tekib ka kindlasti ühispakkumisi, mis tagavad riigi raha parima võimaliku kasutamise.

See on end ise kontrolliv ja ohjav süsteem: ettevõtjad tahavad ise müüa ja kui kõik istuvad koos ühe laua taga, ei saa nad ka mingit jama ajada ja hankekomisjoni lollitada. Kõik ettevõtjad tahavad olla konkurentsis. Sama skeemi saaks kasutada teisteski valdkondades, mis kaotaks ära praeguse võhiklikkuse, ühte suunda kalduva ja kohati lausa lauslolluse mõõtmeid võtva hankekorralduse, mis riigihangetel reeglina esineb.

Autor: Gert Laineste