Eelistage ikka eestimaist!

Seda arvamust innustas mind kirjutama Äripäevas avaldatud arvamuslugu investor Stefan Anderssoni sulest "Ärge eelistage kodumaist!" (ÄP 06.10.2010). Tunnen siinkohal ka veidi kahetsust, et tõmban Teie tähelepanu kirjutisele, mille eesmärk on eelkõige saavutada intrigeeriva pealkirja abil tähelepanu, kuid mis oma sisus jääb lahjaks ja ebaloogiliseks.

Turumajanduse põhitõdede ülekordamine käesolevas artiklis ei ole kohane, ent kinnitan, et toiduaineteturg Eestis on vaba ja siin toimib vaba konkurents, kus lõplik hind kujuneb nõudmise ja pakkumise seoses. Kõik. Mis puudutab soovitust eelistada odavamaid ja kvaliteetsemaid tooteid, siis väga üksikud erandid välja jättes kehtib paratamatult tõde, et toote hind ja kvaliteet on omavahel seotud.

Kodumaist toitu ei tooda keegi "nemad", ei ole suuri anonüümseid tööstusi. Eesti toitu toodab Eesti inimene. Meie emad, isad, lapsed, onud, tädid on inimesed, kes hoolitsevad meie toidulaua eest. Ainuüksi toiduainetööstuses on tööl 17 000 inimest. Selle tööga Eestis rikkaks ei saa ja samas nõuab see ääretult suurt pühendumust ja võimalust eksida ei ole. Minu sügav tänutunne kuulub näiteks kõigile pagaritele, kes tõusevad enne koitu ja küpsetavad kordumatut Eesti rukkileiba.

Leiva juurest jõuan järgmise punktini ja selleks on rahvuslus. Meile endale tundub asjakohane süüa hapukapsast, verikäkki, kohupiima ja musta leiba. Need on meie toidud ja oleme imestunud, et ülejäänud maailm selle peale kulme kergitab või lihtsalt pead raputab. Sellist toitu ei oska valmistada välismaine tootja, nad lihtsalt ei tea, kuidas. Liiatigi on Eesti turg nii väike, et välistootjal pole mitte mingit motivatsiooni pakkuda meile madala hinnaga enamat kui hallikasroosat vorsti ja teisi tooteid, mille koostistes on suures mahus lisaaineid.

Eesti tootja oskab meie maitse järgi söögipoolist luua ja aus konkurents sunnib neid ikka ja jälle leidma veel uusi ning veel paremaid tooteid. Soovimata teha otsest reklaami, jääb mulle kogu aeg riiulil silma jogurtitops, millesse on lisatud nii tomateid kui ka maasikaid - korraga. Eesti toit areneb pidevalt, saab uusi ideid ja tuletab meelde vanu. Isegi kui me kõik otsustame leiba kodus küpsetada, siis tooraineks vajame ikka siinsamas kasvanud rukki jahu. Me peame olema uhked oma pärandi üle ja seda au sees hoidma.

Me peame tunnustama ka toidu tootjat - inimest, kes teeb head ja väärikat tööd. Valides välismaise kauba, survestame me just teda ja mitte kedagi teist.

Kui sureb välja kohalik Eesti toidutootja, siis on tagajärjed fataalsed. Kõik need inimesed, kes saavad toiduainetööstuses tööd, jäävad ilma sissetulekuta ja riigi hoole alla. Nad ei anna riigile tulu, kuid vajavad abi. Eesti riigile on see väga suur väljaminek. Tarbijatena kaotame me võimaluse süüa meelepärast toitu, sest sellist keegi lihtsalt ei tooda. Ei ole 50 sorti jogurtit ja 20 sorti leiba. Kui kohalik tootja on vereringe kaudu seotud inimestega tema ümber, siis välistootjale oleme me väike arv tarbijaid, kellel nagunii ei ole valikut.

Minu jaoks on eesti toit nagu eesti keel, raskesti ära õpitav, omapärane ja meile nii väga kallis. Minnes äärmustesse, siis võiks ju kõik Eesti beebid õpetada ainult inglise keelt rääkivaks - kindlasti on odavam ja saab paremini maailma sulanduda. Kellelegi väljaspool Eestis ei ole meid vaja - aga meile on vaja meid, meie keelt, meie maad ja meie toitu!