Ma tapsin nad oma jutuga!

Aeg-ajalt olen kellegagi pärast tema esinemist vestelnud ja uurinud, et kuidas tal enda arvates läks. Nii mõnigi kord on esineja mulle rahuloleva näoga öelnud: "Ma rääkisin nad surnuks!" Mispeale olen vastu küsinud: "Ja millist kasu need surnud kuulajad sinust siis nüüd said? Või millist kasu sina neile pakkusid?" Selle peale öeldakse üldjuhul: "Noh, aga vähemalt sain ma oma jutu räägitud."

Kuulajate surnuks rääkimine on ju tegelikult ütlemata lihtne: astu ette, vajuta oma peas play-nuppu ja kihuta minema. Räägi kiirelt ja ära pea ühtegi pausi - vastasel korral võib ju juhtuda, et keegi leiab sinu jutu seedimiseks hetk aega ja seetõttu saab kogemata kombel ehk arugi, millest räägitakse. Samal ajal väldi ka silmsidet ja kui võimalik, siis pane oma silmad üldse kinni. Muidu juhtud veel kellegagi kontakti hoidma ja siis võib tal jääda arusaam, et sa oma kuulajatest hoolid ja sulle läheb korda, kuidas nad edasiantavat sõnumit vastu võtavad...

Kui nüüd eelmise lõigu iroonia lõpetada ja mõelda, mida tegelikult tegema peaks, siis võta kõik seal öeldu ja pane see vastupidisesse tähendusse. See tähendab: ära karda oma esinemises pause teha - nende abil annad kuulajatele aega öeldu seedimiseks. Samuti on vaja pause teha selleks, et üleminek ühelt teemalt teisele arusaadavam oleks. Silmsidet hoides saad sa aga head tagasisidet selle kohta, kuidas sul läheb. Ja juhul kui see sulle üllatus peaks olema, siis võta teadmiseks: publik tahab väga, et sa temaga kontakti hoiaks - oled ju selle pärast siia esinema tulnud.