Mõnus mänguplats aianurgas

Mänguväljak pakub lastele rõõmu, samas arendab nende tasakaalu, ronimis- ja turnimisoskust.

Üks võimalus on isetegemine ja poodides saadavad atraktsioonid omavahel ühendada. "Kauplustes on saadaval laias valikus lisavarustust, mida isetehtud mänguväljakul kasutada, nt kiiged, köied, köieklambrid, mille abil saab moodustada võrke turnimiseks," ütles raamatu "Mänguväljak koduõuel" üks autoreid Martin Vilen. "Vastavalt soetatud lisavarustusele on võimalik hakata mänguväljakut valmistama," lisas ta.

Samas on võimalik palju ka ise meisterdada. Vileni sõnul ei ole turnimisredelite jaoks peale puidu midagi vaja. "Samuti võib meisterdada mänguväljaku külge põnevaid veeatraktsioone," soovitas Vilen. "Veekindlale vineerile võib kinnitada vee jaoks raja, kus vesi kas paneb midagi liikuma või liigub erinevaid radu mööda."

Vanad aknad kasutusse. Põhilised komponendid mänguplatsil on liumägi, kiiged (nii kaalu- kui ka rippkiik), majakesed ja ronimisvahendid. "Kui liumäe või maja ehitamine on kodustes tingimustes suurem ettevõtmine, siis kiige tegemisega saab igaüks hakkama," ütles Mängula tegevjuht Tarmo Schmidt. "Ka erineva kõrgusega puupakkudest valmistatud tasakaalurada või poomi on lihtne teha."

Tihti saab mõne atraktsiooni teha kerge vaevaga millegi muu tarbeks ostetud, aga järele jäänud materjalist. Alati kasutatav on vana puit, mis iganes kujul ta on. Oluline on lihtsalt vaadata, et materjal poleks pehkinud ja pehme.

"Lastele lastemaja valmistamiseks saab ära kasutada vanu aknaid-uksi," kinnitas ka Vilen.

Kiigega saab ise hakkama. "Kõige lihtsam on teha kiike. Selle meisterdamiseks on vaja ainult ühte pikka lauda, tugijalga ja sellest keskelt läbiminevat keermestatud latti ja nii kiiresti ongi lastele ehitatud lihtne ja lõbus kiik. Vanasti üsna populaarne autorehvide kasutamine on küll mugav, aga minu arvates mitte väga esteetiline ja kena oma koduaias," arvas Vilen.

Vesi meelitab igas vanuses. Suvistes tingimustes on ka väga lihtne ja lõbus atraktsioon liurada.

"Selleks oleks vaja väikest looduslikku kallakut, tükki kilet ja kastekannu," selgitas Schmidt. "Kile kinnitatakse maa külge, kastekannuga pisut vett, et oleks libe, ja lastel on lõbu kui palju."

Ise meisterdades on puit parimaks materjaliks. Puit ja vineer on kõige lihtsamini töödeldavad materjalid, vajamata seejuures eritööriistu.

Midagi meisterdades saab tavaliselt hakkama üksnes elektritrelli ja tikksaega. Mõned vajaminevad lisad võib aga lihtsalt juurde osta. "Oluline ei ole niivõrd kasutatav materjal, vaid viis, kuidas ja kus seda kasutada," täpsustas Schmidt.

"Samas näiteks ise plekist liumäge valmistada ma ei soovita, kuna ise plekki lõigates võivad servad jääda teravad," sõnas Vilen. "Lisaks kuumeneb plekk suvel liiga palju ja võib lapsi põletada."

Atraktsioonide puhul tuleb silmas pidada, kui vanale lapsele on need sobilikud, ohutud ja turvalised. Alla 3-aastastele on lihtsaim, turvalisim ja asendamatu koduaiaatraktsioon liivakast. "Liiv on loomingulisust arendav materjal, lõputute võimalustega mängu- ja ajaveetmisvahend," ütles raamatu "Mänguväljak koduõuel" üks kahest autorist Kadri Vilen.

"Oluline on koduloomade kaitseks ehitada kaanega pealt suletav või siis vähemalt kilega kaetav liivakast," täpsustas Martin Vilen.

Samuti sobivad väikelastele lihtsamad koordinatsiooni arendavad vahendid ja liumäed ning turvaline kiikiste. Koolieelikud ja kooliealised soovivad juba rohkem ronida ja neid paeluvad turnimisvahendid ja kiiged. Olenemata vanusest soovivad kõik lapsed endale oma minimaja.

"Muidugi oleks vahva, kui tüdrukud saaksid väikese mängumaja, aga väga hästi ajab suvel aias asja ära ka mängutelk, mida müüakse kauplustes üpris soodsate hindadega," ütles Kadri Vilen. "Kui siiski minimaja teha, siis tasub see valmistada nii, et vajadusel saaks seal ka külalised magada - lastele valmistab suurt rõõmu oma lastemajas koos sõpradega ööbida," soovitas Martin Vilen. Teismelistele pakuvad rõõmu aga veelgi keerukamad ronimisvahendid.

Eelkõige tuleks arvestada oma lapse huvidega. "Kui on ronija-turnija laps, siis tasuks kaaluda kindlasti ronimisoskust proovile panevate köite ja redelite riputamist," soovitas Kadri Vilen. "Kui aga laps on lugemishuviline, piisab tihti ka näiteks suurest võrkkiigest, kus sõpradega lustida, aga ka mõnusasti pikutada saab."

Iga mänguväljaku puhul on tähtsaim märksõna turvalisus, seda nii ostetud kui ka isevalmistatud atraktsioonide puhul. Turvanõuded puudutavad eelkõige turvaala, kõrgusi, takerdumist ja kinnijäämist põhjustavaid detaile. Soovituslik on mänguväljaku alla rajada 15-20 cm paksune liivapadi, et laps end kukkudes ei vigastaks.

Lisaks tuleb meisterdades kõik puitosad korralikult lihvida ja hea on kasutada kumeralt lõigatud nurki.

Atraktsioonide kokkupanekul võiks kasutada peitpeaga mööblikruve või -polte, et laps kogemata teravate poldiservade taha ei takerduks. Mänguväljakut meisterdades tasub kruvidele eelistada polte. Sellisel juhul on välistatud kruvi lahtitulek. Kruvide kohta kehtib reegel, et kruvi peaks ulatuma 2/3 sügavusele kinnitatava materjali paksusest.

Turvaline on, kui 5 x 5 cm materjali puhul kasutatakse 15 cm pikkuseid kruve. Samas on paljudel juhtudel see võimatu, kuna kruvi tagumine ots tuleks teravalt teiselt poolt materjali välja. Parem on sel juhul kasutada polte, millele vastuseks kasutada otsast kinniseid kumeraid mutreid.

Kiikede puhul on vajalik ka korralik maasse kinnitamine. Lihtsalt maasse postide kaevamine ei ole turvaline, kuna pideva edasi-tagasi liikumisega loksuks auk aina suuremaks. Targem oleks valada korralikud vundamendipostid, mis oleks kaalult piisavalt rasked. Teine võimalus on ehitada puidust A-kujuline raam, kus alumise ristlaua pikkus, mis toetub maapinnale, on pikem kui kiige välimine/kaugeim asend.

"Eks vanemate juuresolek on turvalisuse seisukohast alati oluline," rõhutas Schmidt.

Mänguväljakute vähem hooldust vajavad materjalid on filmivineer ja süvaimmutatud puit. "Samas lapsed soovivad rõõmsaid värve, mistõttu peab aeg-ajalt mänguväljakut värvima," sõnas Martin Vilen. Oluline on teada, et immutatud puidul ei taha esimesel aastal värv peal püsida. Parem on lasta mänguväljakul suvi läbi seista ja alles järgmisel aastal see värvida või õlitada. Õlitada tuleks igal aastal, värvi puhul võib mänguväljak vajada värviparandusi iga 3-4 aasta tagant.

Lisaks tuleks igal kevadel puitmänguväljaku poldid ja kruvid üle pingutada.