Kas me kardame pilti, mis börsipeeglist paistab?

On olemas ka võimalus tuua riigiosalusega ettevõtted börsile. Sammu eesmärk ei ole üksnes ettevõtte rahastamisvajadus, vaid ka kohaliku kapitalituru arendamine ja see, et seni 99% Eestist välja investeerinud pensionifondid pööraks koduturule tähelepanu. Riigi eesmärgiks peab olema, et investoritel oleks raha paigutamiseks ja ettevõtetel raha kaasamiseks erinevaid võimalusi, mitte vaid krediidiliinid pankades.

Maailmast leiab eeskujusid. Kas börsile viimisel kaob riigil kontroll ettevõtte tegevuse üle? Kiputakse unustama, et riigil on palju regulatiivseid hoobasid oma rolli ja kontrolli kindlustamiseks, kui seda soovitakse. Euroopa börsidel on ridamisi firmasid, mille riik on muutnud avalikult kaubeldavaks: Energias De Portugal, BritishGas, SNTC, Deutsche Post AG, MacquarieAirports, Österreichische Post AG jne.

Leedu riik on aktiivselt oma energiafirmasid ümber kujundanud, kellest mitmed on noteeritud Vilniuse börsil. Ümberkujundamise käigus oleks olnud lihtne avaliku ettevõtte staatusest loobuda, rääkides ebaselgest investeerimisperspektiivist, volatiilsetest turgudest ja Venemaa riskist. Aga seda ei tehtud. Isegi meie Eleringi sõsarettevõtte Litgridi vähemus toodi aastavahetusel NASDAQ OMX Balti börsile.

Meie valitsuse tegevus on selgelt vastupidine. Eleringi aktsiate noteerimist isegi ei arutata. Eleringi võlakirjad noteeriti aga hoopis Londonis. Eesti Energia kohta annab värskelt avaldatud rahandusministeeriumi prognoos viite, et börsilt raha kaasamise asemel plaanib riik hoopis ise reservide vähendamise kaudu energiafirmasse 150 miljonit eurot paigutada.

Võrdleme ennast Poolaga, kus Varssavi börs loodi ühena esimestest Kesk- ja Ida-Euroopa piirkonnas, mõned aastad enne Tallinna börsi - taustaks samuti erastamine ning kapitaliturgude osatähtsuse tõus. Börsi algusaastatel oli seal noteeritud vaid mõnikümmend firmat. Praeguseks on Varssavis noteeritud sadu ettevõtteid koguväärtusega üle 150 miljardi euro. Uute ettevõtete noteerimises on Varssavi viimastel aastatel Euroopa edukamaid börse, edestades kohati nii Londonit kui Frankfurti. Poola börsi kiiret arengut aitas valitsuse selge soov eelistada ja arendada kohalikku väärtpaberiturgu, eriti süsteemne riigiosalusega ettevõtete börsil noteerimine.

Aktsiaturu kõrval on meil olematu võlakirjaturg. Rusikareegel viitab, et riikides, kus pole valitsuse võlakirju, ei arene ka ettevõtete võlakirjade turg. 90ndate alguses hakkas Eesti Pank välja laskma hoiusertifikaate eelkõige selleks, et arendada pankadevahelist rahaturgu. Toona oli selge, et ilma riikliku sekkumiseta see ei arene või võtab see väga kaua aega. Ka Norra emiteerib praegu võlakirju olulises osas selleks, et oleks olemas likviidne vahend nii rahaturul kauplemiseks kui ka pensionifondidele investeerimiseks.

Kindlasti on palju neid, kes ütlevad, et riik peab praegu tegelema rohkem haridus-, kultuuri- ja sotsiaalvaldkonna toetamisega, mitte pankade, börside ja majanduse teemadega. See on väga lühiajaline nägemus, sest efektiivselt toimiv kapitaliturg on eelduseks, et ettevõtted saaksid areneda, töökohti luua ja selle kaudu ka riigile rohkem makse maksta. Vaadates maailma riikide börsi ja väärtpaberituru suurust võrdluses nende riikide jõukusega selgub, et mida arenenum on kohalik kapitaliturg, seda jõukam on riik ja selle kodanikud. Suureneb inimeste seotus riigi majanduse käekäiguga ning teadlikkus säästmisest, investeerimisest ja ettevõtlikkusest.

Börs on majanduse peegel. Börsiga seotud hirmud on riigi majandushirmude peegelpildiks. Kuivõrd on hirmud ehtsad, kuivõrd kõverpeeglist ülepaisutatud? Tundub, et börsi muudavad tondiks need, kes kardavad avatud, konkurentsivõimelist ja innovatiivset majanduskeskkonda.