Kõik inimesed on nutikad, kui neile anda vabadus olla nutikas. Ja vastupidi: pane inimestele aed ümber ja saame lambakarja.

Kõigepealt osalt tunnetuslik, osalt uuringutele-kogemusele tuginev väide: meie majandus on täidetud organisatsioonidega, kus töötab palju nutikaid inimesi, kes on sisemiselt rahulolematud ja õnnetud, kuna tunnetavad väga selgelt, et nii nad ise kui ka nende meeskonnad ja organisatsioon tervikuna kasutavad oma potentsiaalist ära vaid tühise osa.

Mis ühendab nutikaid?

1. Nad küsivad ebamugavaid küsimusi. Miks me seda teeme? Mis sellest paremaks muutub? Kellele on vaja mõttetut bürokraatiat?

2. Nad suhtuvad ametlikku hierarhiasse ükskõikselt. Nad ei saa aru, miks peaks keegi neid juhtima lihtsalt juhtimise pärast. Ka jätab neid üsna ükskõikseks juhi arvamus, palju tähtsamaks peetakse kolleegide ja valdkonna professionaalide hinnangut.

3. Nad ei salli ootamist. Kui juht pole kohe kättesaadav, minnakse temast lihtsalt mööda.

4. Nad tahavad suhelda omasugustega. Intellektuaalset vaakumi on nutikail raske taluda.

5. Nad ei talu tühja retoorikat. Sisutühja mulli ajavad isikud ajavad nutikad lihtsalt marru.

6. Nad on otsekohesed. Nõrgemate juhtide taluvuspiir võib kätte jõuda vägagi kiiresti.

7. Nutikad võivad olla ka karedad. Läbi lillede ninnu-nännu jutt pole nende ampluaa.

8. Organisatsiooni ametlikud koolitusprogrammid jätavad neid ükskõikseks. Nutikad on hästi kursis maailmatasemega ja järjekordne "Harju keskmine" saalikoolitus tundub neile täieliku ajaraiskamisena.

9. Nutikaid ei huvita niivõrd organisatsioon, kuivõrd valdkond, mis neid kütkestab. Juhtide püüdlused painutada nutikate professionaalseid huvisid vastavusse organisatsioonilise bürokraatiaga tekitab mõlemapoolset frustratsiooni.

Mida nutikatega teha? Kahjuks ei oska enamik organisatsioone nutikate inimestega midagi peale hakata. Tegelikult on ju rõhuv osa meist nutikad, lihtsalt osa meist on karjääri huvides valinud konformismi. Seni, kuni me ei hakka vaatama üle organisatsioonide toimimispõhimõtteid, juhi rolli ega leia paremaid võimalusi inimeste potentsiaali ärakasutamiseks, jäämegi tõdema, et kolm inimest neljast ei tunneta töölkäimist kui täisväärtuslikku elu.

Meil pole tegemist Arengufondi räägitava talendikõrbega, vaid täieliku institutsionaalse oskamatusega oma inimestega midagi mõistlikku peale hakata. Keskendumine üksikutele "talentidele" on ummiktee. Selle asemel peame mõtlema, kuidas luua organisatsioone, kus kõik saaksid särada.

Autor: Veigo Kell