Michal: lobiregister tagab läbipaistvuse

Meie esi­algse idee järgi käiksid lobiregulatsiooni alla eelkõige need isikud, kes esindavad klienti­de huve avaliku võimu juures konkreetselt selle eest maks­tava tasu eest. Näi­teks võib see tähen­dada advokaate, kes kliendi huve esinda­des õigusabi andmise kõrval ka lobi teevad. Samuti suhtekorral­dajaid, kes räägivad kliendi nimel kaa­sa poliitika kujun­damises. Idee on selles, et kui sel­line inimene on avaliku võimu esindajaga koh­tunud ja mingeid huve esindanud, siis oleks avalikkusel arusaadav, kelle huvides ta seda tegi.

Minu isiklik eelistus kuuluks esimese valikuna selliste tavade või põhimõtete sõnastamisele, mis kirjeldaksid, mil viisil oma huve kaitstakse ning mis on hea tava ja mis mitte. Samuti peaks avaliku võimu otsustajatel olema selge, et kui eelnõu või otsuse tegemisse kaasatakse mõni huvirühm või keegi soovib selles kaasa rääkida, siis see on igati vastuvõetav tingimusel, et sellest jääb ka avalik jälg. Nii on kõigil, kes mõne otsuse tausta või seaduseelnõu sündi tahavad mõista, võimalik vaadata, kes ja milliseid huve esindasid.

Sel teemal on toimunud ka esimene suurem arutelu erinevate osapooltega. Arutelul jõudsimegi tulemuseni, et ettevõtlusorganisatsioonid, kes olid seal ka esindatud – eeskätt Teenusmajanduse Koda ja Kaubandus-Tööstuskoda – alustavad selliste põhimõtete koostamist. Kui leiame, et need tavad ei ole piisavad, siis sealt saame minna edasi vastava valdkonna seadusega reguleerimiseni, vajadusel ka lobiregistri loomiseni.

Leidsime sel arutelul, nagu ka Äripäev on arvanud, et avaliku võimu teostajatele võiks samuti kirja saada sarnased põhimõtted, kas või hea õigusloome põhimõtete rakendusena, et eelnõude ja otsuste juures on lihtsalt ja selgelt kirjas, kes selle otsuse väljatöötamisse panustas ja milliste huvide või materjaliga.

Kui saab kirja hea tava, kuidas oma huve kaitsta ning lobi teha, ning kuidas tehtud lobi avalikustada, oleme teinud suure sammu edasi ühiskonna avatuse suunas. Toimiva kodanikuühiskonna üks tunnus on kahtlemata see, et kõigil, olgu see Emade Ühendus või Autoomanike Liit, on õigus oma huve esindada. Sama tähtis on ka see, et huvide esindamine on selgelt arusaadav ning avalikkusele ka teada, kes mida esindab.

Seega kokkuvõttes alustame ühiselt põhimõtete ja tavade sõnastamisest nii ettevõtlusele kui avaliku võimu teostajatele ning kui see pole piisav, on järgmine samm alati võtta – siis saab seda juba seadusega reguleerida ja vajadusel riigi sunniga ka tagada. Tavade ja põhimõtete sõnastamises võiks meie nägemuses olla kaasatud palju erinevaid osalisi, ka näiteks Korruptsioonivaba Eesti, kes on läbipaistvuse teemadega pikalt tegelenud.