Kuidas tappa laulurästast

Miks on motivatsioon küsitav? FTMist rääkides toovad poliitikud Euroopa tasandil välja selle, et see peaks vähendama turgude volatiilsust, ohjeldama spekulante ning tooma lõpuks ka maksutulu. Tegemist oleks niisiis põhimõtteliselt parima leiutisega pärast avastust, et mozzarella võiks olla hea just tomati ja basiilikuga.

Nagu tihti sellistel puhkudel, on olulisim jäetud viimaseks. Kohati maksesuutmatuse äärele jõudnud Euroopa otsib paaniliselt kohti, kust oleks võimalik täiendavat maksutulu välja pigistada – mitte just eriti hoolides sellest, millised on uute maksude pikemaajalised mõjud. Hea näide sellest on Prantsusmaa, kus on “selgunud,” et jõukamate inimeste kodumaa-armastust on maksupoliitikaga üllatavalt kiiresti võimalik proovile panna.

Turg riskantsemaks. Võimalikku maksutulu kokku lüües seega kas ei aduta või ei taheta aduda seda, mida see kaasa toob. Ja seda just selles perspektiivis, millist retoorikat FTMi puhul kasutatakse – turgude volatiilsus väheneb jne.

Esiteks puuduvad andmed, kuidas ja kas üldse aitaks FTM volatiilsust vähendada. Seda koledat volatiilsust ehk hindade heitlikkust, mis ühelegi turuosalisele (sh investor kas või pensionifondis) ei meeldi. Samas võib pea iga turgude kogemusega inimene pidada väidet volatiilsuse vähenemise kohta, vabandage mind,  jamaks. Sama meelt on ka need, kes lähenevad akadeemilisemalt. 2003 leidis Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) uuring, et FTM on otseselt seostatav finantsturgude alanenud käibega ning kasvanud volatiilsusega. Jah, te lugesite õigesti.

2011 leidis sama institutsioon (IMF) ajaloolisi andmeid ja näiteid uurides, et FTM vähendab turgude likviidsust. Alanenud käivet sai juba mainitud. See tähendab aga juba, et igal tehingul on hinnale potentsiaalselt suurem mõju. Ja jällegi – siin räägime juba kasvanud volatiilsusest! Kuna viimane on üks olulisemaid riskide hindamisel kasutatavaid näitajaid, siis FTM muudab turud riskantsemaks. Moonutatud saab ka hinnakujunemismehhanism laiemalt, sest FTM loob olukorra, kus teatud tehingud ei ole kuluefektiivsed ning seega ei jõua ka väiksema mõjuga informatsioon ilmselt hindadesse senise kiirusega. Kannatab turgude efektiivsus.

Kui aga nüüd tekib küsimus, et kuidas need efektiivsused, likviidsused ja volatiilsused mõjutavad ka neid, kellel ei ole kallid lipsud ning enesehinnang, mis ka väiksemasse angaari ära ei mahu, siis vastus on lihtne – kapitali hinna kaudu. Nimelt on väiksema efektiivsuse, likviidsuse ja kõrgema volatiilsusega turgudelt kaasatav kapital kallim. Kallim kapital tähendab ettevõtete jaoks väiksemaid investeeringuid ning, mis seal salata – arengu pidurit.

“Arengu pidur” on aga narratiiv, mida igaüks võib ise edasi arendada ning jõuda kas või põletavaima probleemi ehk tööpuuduseni välja. Lõppude lõpuks sõltub kapitali hinnast teatud juhtudel ka see, kas aus töömees X saab tööd või mitte.

Absurdne maks. Kui me aga meenutame Prantsusmaa näidet, kus jõukamad inimesed on uue presidendi abiga eneses avastanud suurema kalduvuse kosmopoliitsusele, siis sama efekti tekitaks ka FTM. Tehingud koliksid sinna, kus neile ei tehta arutuid takistusi. Mida see aga tähendaks?

Seda, et seda maksu ei suudeta oodatud mahus koguda. Mõju maksu peamisele motivatsioonile ehk tulule? Sõprade rootslaste näide on ilmekas – aastail 1984 kuni 1991 kehtinud FTM abil loodeti koguda 1,5 mld krooni aastas, kuid vähenenud käivete (tehingute pagemise) tõttu koguti 80 mln aastas. Lisaks sellele satuti käivete vähenemisest paanikasse ning alandati tulumaksu turgudelt teenitult. Netoefekt – null, kui mitte päris õnnetu.

Mõni ime, et rootslased, kellel on maksust reaalne kogemus, on selgelt vastu. Finantsehingute maksu puhul on seega tegemist millegagi, kus poliitiline tahe on taas lämmatamas tervet mõistust. Ajalugu näitab, et saadavat tulu on raske hinnata või kisub see kaudselt negatiivseks. Samas on negatiivsed mõjud turgudele tervikuna ja sealtkaudu kapitali hinnale olnud mõõdetavad.

Mul oleks hea meel, kui meie oma imetillukese majandusega jääksime sellest eksperimendist välja ning saaksime ehk mingi konkurentsieelisegi.

Finantstehingute maks on plaan tappa laulurästas, ta ära grillida ning ära süüa. Pärast on ehk imestus suur, kui kõht on tühi, kuid laulu enam ei kosta. Absurdne võrdlus ehk? Jah, kuid ka absurdne maks.