Nostalgia. Jalakas laseb teistel särada

“Ma ei saa öelda, et mul oleks olnud teatrit tehes kohe teada, mis tast saab,” lausub Von Krahli teatri juht Peeter Jalakas. “Loomulikult oli kaugem siht, mille nimel üldse tegutseda, aga igapäevases elus on pigem ikka olnud niipidi, et sa mitte ei ageeri, vaid reageerid.”

Peeter Jalakas on rajanud eksperimentidele avatud alternatiivteatri Von Krahl, käivitanud teatrifestivale ja muid loomemajanduslikke projekte. Talle kuulub Tallinna vanalinnas kolmest majast koosnev hoonekompleks, kus peale teatri tegutseb kolm talle kuuluvat söögikohta, samuti on ta osanik mitmes teises toitlustusettevõttes ning ökotooteid müüvas OÜs Ökosahver.

Jalakas pole päri, kui tema asutatud Von Krahlist räägitakse kui esimesest erateatrist. “Teater on kollektiivne kunst, sinna ette ei sobi kuidagi eesliide “era”. Lisaks ei saa teatrit mitte kusagil maailmas teha ilma dotatsioonita,” ütleb ta.

Jalakase kinnitusel ei olnud tal 1990ndate alguses eesmärki teha midagi, mida võiks kutsuda erateatriks. “Eesmärk oli teha teatrit niisugusena, nagu mina seda ette kujutan,” selgitab ta. “Kuna sellist asja polnud toona riiklikus süsteemis võimalik teha, tuli leida sobiv formaat, kuhu selline kunst, nagu me seda tegime, mahuks.”

Baar toetas teatrit. Von Krahli teater avas uksed 31. oktoobril 1992. aastal. Tegutsemispaigana ­üüriti ruume hoones, mis tollal kuulus trükitööliste ametiühingule, ja kus varem oli tegutsenud Paul Pinna nimeline rahvateater. Peaaegu samal ajal alustas maja alumisel korrusel tööd Von Krahli baar.

“Üsna ruttu sai selgeks, et teatraalsete ambitsioonide elluviimiseks ei piisa trupist ja renditud ruumidest, vaid mingil hetkel on vaja hakata raha peale mõtlema,” põhjendab Jalakas baari käimalükkamist. “Esimesed kümme aastat saime hakkama tänu väga lihtsale printsiibile – alumisel korrusel teeniti raha ja ülemisel korrusel kulutati. Kui sa tõesti tahad ilma toetuseta teatrit teha, siis tuleb valmis olla selleks, et pead kogu aeg ise peale maksma.”

Ehkki Von Krahli baarist sai kohe pärast avamist populaarne kõrts, ei sattunud sinna kordagi kapimõõtu kiilaspäid, kelle eesmärk ei olnud baari ainulaadset õhkkonda nautida, vaid n-ö katust pakkuda. “See oli täiesti arusaamatu, sest 90ndate alguses maksid kõik Tallinna kesklinna kõrtsid katust,” imestab Jalakas veel praegugi. “Minust läks see kuidagi täiesti mööda, mul ei olnud vaja isegi selle üle mõtiskleda, et mis ma siis teen, kui tulevad küsima. Võib-olla ei osanud nad meie juurde tulla, sest meil ei olnud aastaid ühtegi silti väljas, et siin tegutseb baar.”

Erastamine läks kalliks maksma. Algusaastatel majandas nii teatrit kui ka baari OÜ Von Krahl. “Me ei eristanud teatri ja baari tegevust,” meenutab Jalakas. “Alles hiljem, kui tekkis lootus riigi käest dotatsiooni saada, tundus mulle mõistlik need asjad eristada. Et ei tekiks mingit võimalust tõlgendada, justkui püütakse eraettevõtet toetada.” 1998. aastal moodustati MTÜ Von Krahli Teater, mis võttis üle teatri tegevuse. Kinnisvara haldamise ja muu äritegevusega tegeleb OÜ Vanaema Juures, mille ­ainuomanik on Peeter Jalakas.

1990. aastate keskel jõudis erastamine kultuuri­asutusteni ja üks esimesi erastatavaid objekte oli Von Krahli teater. “Ma olin olukorras, et kui tahan siin jätkata, pidin kõik välja ostma,” nendib Jalakas. “Samal ajal, kui teisi kultuuriobjekte anti rendile hinnaga üks kroon aastas, püüti meile jätta muljet, et pakkujaid on palju. Pärast muidugi selgus, et peale meie kedagi teist ei olnud. Pidin objekti ostma turuhinnaga ja see oli muidugi asi, mis mind tükk aega vihale ajas.”

Et erastamiseks ja majade ostmiseks võetud pangalaenu tagasi maksta, käivitas Peeter Jalakas restorani Vanaema Juures ja aastaid hiljem restorani Aed. “Kõik need söögikohad on tehtud selleks, et finantseerida mõnd teatriga seotud kohustust,” ütleb Jalakas. “Aga raha teenimine vaid teenimise pärast tundukski mulle igav ning mõttetu. Raha teenimisel peab olema eesmärk.”

Küsimusele, kas ta ise peab ennast teatrimeheks või kõrtsipidajaks, vastab Jalakas õlakehitusega. “Ma ei tea. Mingit otsust tehes ei mõtle ju, et selle otsuse teen ma nüüd kunstnikuna ja selle otsuse teen ärimehena, vaid sa elad oma elu ja püüad reageerida nendele võimalustele ning probleemidele, mis elu sulle ette käib,” seletab ta. “Võib-olla see tundub kõrvalt vaadatuna veider, et nii erinevad alad, aga minu jaoks on nad üks ja sama. Minu elu.”

Eriline atmosfäär. Jalakase sõnul läheb inimene teatrist eelkõige otsima seda miskit, mis jääb saali ja lava vahele, ning kui see miski on õhus, siis tundlik vaataja tajub selle ära. Ja ka hea restoran pole pelgalt see, kus on hea köök ja korralik teenindus, vaid see, kus on õhus mingi eriline atmosfäär.

“Mina tõlgendan enda jaoks lavastaja ja juhi rolli sellisena, et sa toimetad vaikselt ning lood eeldusi selleks, et inimestel oleks võimalik särada,” räägib Jalakas. “Ja ei ole vahet, kas tegu on teatris näitleja või restoranis teenindajaga – neil mõlemal peab olema võimalus särada, olla inimlik ja puudutada seda miskit, mis vaatajas või restoranikülastajas toda puudutamist ootab.”

Bänd mängis iga päev

See, et kuusissetulekust viidi suur osa baari või restorani, oli 1990. algusaastatel täiesti elementaarne, meenutab tollase ülipopulaarse Von Krahli baari omanik Peeter Jalakas.“See oli periood, kui inimestel polnud rahaga suurt midagi teha,” põhjendab ta. “Esemed, mida ihaldati, maksid arusaamatult palju, aga igapäevaseks eluks vajalik – toit, jook, elektrienergia jm – olid tänasega võrreldes arusaamatult odavad.”Von Krahli baar oli avamisest alates igal õhtul rahvast täis ja see andis võimaluse pakkuda seitse korda nädalas elavat muusikat. “Bänd igal õhtul baarilaval esinemas, see on kurioosum, mida praegu on raske järele teha,” on Jalakas veendunud. “Tuldi aga siia ikka koha pärast, mitte esinejate pärast. Esinejad olid nii-öelda boonuseks.”“Me ei teinud mitte mingisugust reklaami, selleks polnud lihtsalt raha. Meil polnud ligi kümme aastat õues siltigi, et siin asub baar,” räägib Jalakas.Ta möönab, et muidugi oli inimestel lõbutsemiskohti tunduvalt vähem kui praegu ja ega neil tollal eriti konkurente polnud. “Eeslitall oli siin kõrval ja see oli kõik,” meenutab Jalakas. “Inimesed sebisid kogu aeg kahe kõrtsi vahet. Tihti ei mäletanud nad enam lõpuks, kumba garderoobi üleriided jätsid.”

 

 

Tallinna Pedagoogilise Instituudi näitejuhtimise eriala lõpetanud Peeter Jalakas on asutanud VAT Teatri (1987) ja trupi nimega Ruto Killakund (1989).1989–1990 õppis ja töötas ta Taani ning Saksamaa teatrites.31.10.1992 avas Tallinnas uksed Von Krahli teater. Teatri nimi on pandud baltisaksa päritolu filosoofi ja kirjaniku Sigismund von Krahli auks, kellega Jalakas kohtus Norras ühes kalurikülas, ja kelle vabameelsus ning trots jättis Jalakasele sügava mulje.Teatriga samal ajal hakkas tegutsema Von Krahli baar.1990ndate keskel erastas Jalakas Tallinna vanalinnas Rataskaevu tänavas maja, milles tegutseb Von Krahli teater ja baar, ning kaks kõrval asuvat hoonet.1998. aasta veebruarini majandas teatrit ja baari OÜ Von Krahl. 13.02.1998 registreeriti MTÜ Von Krahli Teater ning kinnisvara ja toitlustusäriga hakkas tegelema Peeter Jalakase ­ainuomandis olev OÜ Vanaema Juures.Peeter Jalakasele kuuluvad Von Krahli baar, Eesti toitu pakkuv restoran Vanaema Juures ja tervislikku toitu pakkuv restoran Aed. Selle aasta lõpus avab ta sealsamas vegan-restorani. Ta on osanik OÜs Hoovikohvik, mis majandab Tallinnas restorani F-hoone. Jalakas on kunagi olnud NoKu Klubi ja kohviku Maiasmokk omanikeringis.2002. aasta sügisel asutas ta koos sõpradega ökotoodete jae- ja hulgimüügiga tegeleva OÜ Ökosahver.2000. aastal korraldas Jalakas esimese rahvusvahelise teatrifestivali Baltoscandal.2003. aastal alustas tegevust Von Krahli Akadeemia.Peeter Jalakas on Eestis ainus teatritegelane, kellel on oma teatrimaja. Eraisikuna on ka Rein Kilk ehitanud uue teatrihoone, Tartu Sadamateatri, mida rendib Vanemuine. Sadamateatri praegune omanik on Janek Veeber, kes ostis finantsraskustesse sattunud Rein Kilgilt mullu nii teatrihoone kui ka Sadamaturu.2006. aastani oli Jalakas Reformierakonna liige. Hiljem oli ta roheliste üks eestkõnelejaid, ent astus 2010. aasta mais roheliste hulgast välja. Ta on MTÜ Eesti Kultuuri Koda juhatuse liige.

 

 

 

Mõlemad kunstid korralikult käpas

Tõnu Tepandi, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli professor Me arutasime omal ajal ikka üksjagu palju Peetriga seda oma teatri asutamise asja. Ega meil erilist ettekujutust ei olnud, kuidas see välja peaks nägema või kuidas teatrit rahaliselt üles ehitada. Me lihtsalt arutasime selle üle. Ma olin sellel ajal Peetriga ühel lainel, et uut teatrit oleks vaja ja et seda on põnev teha.Peeter Jalakas on teatrimees, kes saab ka majanduslikult hästi hakkama. Tema kohta võiks öelda, et ta on teatrikunstimees kindlasti, aga ta valdab ka ärikunsti. Mõlemad on kunstid, kui neid tõeliselt teha.

 

 

 

Mis juhtus Eesti ärimaailmas 1990. aastate alguse oktoobris?

23 aastat tagasiMoodustati riigivaraamet, mis pidi korraldama riigi omandi valdamist, kasutamist ja käsutamist (riigivaraameti ja erastamisettevõtte baasil loodi 1992 Eesti Erastamisagentuur).Majanduspiiril alustasid tööd Eesti kontrollpostid, mille ülesanne oli teha üle piiri veetavate kaupade lauskontrolli.

22 aastat tagasiKäibele tulid esimesed taasiseseisvunud Eesti Vabariigi postmargid, kokku üheksas erinevas rublavääringus vapimarki. Esimene kroonivääringus postmark ilmus 03.10.1992.Oleg Gross asutas OG Elektra ASi, mis esialgu nuumas broilereid. Esimese poe avas Gross 1992. aasta kevadel.

21 aastat tagasiMaailmakuulus arvutifirma IBM avas Tallinnas oma esinduse.Ajalehes Äripäev vahetus peatoimetaja: sellel kohal alates 08.09.1992 olnud Peeter Raidla suundus tööle järgmisel aastal ilmuma hakanud väljaande Hommikuleht peatoimetajaks. Äripäeva peatoimetajaks sai senine tegevtoimetaja Igor Rõtov (alates 01.09.2007 on ta ASi Äripäev peadirektor ja peatoimetaja on Meelis Mandel).Jüri Käo valiti rahvaettevõtte Norma direktoriks, enne seda oli ta samas arendusdirektor. 27aastane Käo oli tollal kõige noorem tööstusettevõtte direktor Eestis (Käo oli ASi Norma peadirektor kuni 1996. aastani).

20 aastat tagasiJõustus kohustuslik liikluskindlustus.Viru hotellis hakkas tööle nii endises NSV Liidus kui ka Balti riikides esimene VISA-kaardi ­automaat.

19 aastat tagasi Seni alates 1992. aasta sügisest kaubavedudega tegelenud ASi Saaremaa Laevakompanii põhitegevusalaks sai reisijate ja sõidukite vedu parvlaevadega.AS EKE müüs Hansapangale Tallinnas Liivalaia tänavas asunud hoone, kuhu Hansapank rajas oma peakontori.Kehtima hakkas kohalike maksude seadus, mille kohaselt võisid kohalikud omavalitsused kehtestada üheksa maksu: reklaami- ja kuulutuste-, teede- ja tänavate sulgemise, müügi-, mootorsõiduki-, paadi-, isiku-, loomapidamis-, kohaliku tulu- ning lõbustusmaksu.Erastamisagentuur ja AS Eesti Coca-Cola Joogid kirjutasid alla Tallinna karastusjookide tehase varade müügilepingule, lepingu hinnaks oli 11,1 miljonit krooni.  

18 aastat tagasiUrmas Pastile ja Juhan Kolgile kuulunud Tartu firma AS Alexela ning Heiti Häälele ja Aivar Riisalule kuulunud Tallinna kütusefirma AS Autokütus ühinesid ning moodustasid kütuse müügifirma ASi AA-Trading (alates 8.07.1997 kannab nime AS Alexela Oil).

17 aastat tagasiAS Estonian Air lõpetas Vene päritolu lennukite kasutamise - viimase reisi tegi Jak-tüüpi lennuk (TU-134 kasutamise lõpetas Estonian Air 16.02.96).

16 aastat tagasiEsimene must neljapäev Tallinna börsil - Aasiast alguse saanud krahh oli jõudnud Eestisse ja aktsiate hinnad lagesid keskmiselt 15 protsendi võrra (28.10.1997 oli järgmine must päev börsil, mil aktsiad langesid veel, keskmiselt 12,5 protsendi võrra).

 

 

 

Äripäev 25

Äripäev tähistab järgmise aasta oktoobris 25. sünnipäeva. Sellest tähtpäevast ajendatult käivitasime uue rubriigi Äri 25.Iga kuu viimasel reedel teeme põgusa tagasivaate, mis on antud kuul Eesti majanduses viimase 25 aasta jooksul juhtunud.Rubriigis keskendume ühele tollast aega hästi iseloomustavale persoonile, sündmusele või tehingule, lisaks anname lühemaid tähelepanekuid ununema kippuvate faktide kohta.Toimetus on huvitatud ka lugejate meenutustest. Kui teil on mõne meie esile toodud sündmuse, tehingu või muu fakti kohta huvitavat infot, siis jagage oma meenutusi aadressil [email protected] või [email protected]