See pole küll teab mis meeletu kogus, kuid asi ikkagi. Suur osa neist on kõrgepalgalised kohad, mis nõuavad ka kõrgelt kvalifitseeritud tööjõudu. See tähendab, et ajudel on võimalus jääda kodumaale ja teha siin huvitavat ja tasuvat tööd.

Tänu idufirmadele saavad noored ja innukad olulise kogemuse. Start-up’i igapäevaelu on kapitaalselt erinev n-ö traditsiooniliste firmade omast. Edasi liigutakse meeletul kiirusel, kogu aeg tuleb mitu sammu ette mõelda, et säilitada uudsus ja värskus.

Oluline panus majandusse. Eesti idufirmadesse on voolanud sadu miljoneid eurosid, suurem osa välismaalt. Kuigi osa neist investeeringutest voolab siit paraku ka välja, on ka neil oluline panus meie majandusse. Raivo Heina sõnavõtust jääb aga mulje, justkui see oleks halb, et investorid idufirmade vastu huvi tunnevad. Küllap siit kumab läbi isiklik pettumus ebaõnnestunud investeeringu pärast ühte Eesti idufirmasse.

Mismoodi peaks siis alustavad ettevõtted raha saama, kui ei oleks “hulle”, kes neisse investeerivad? Raha tulebki jagada võimalikult laia hulga potentsiaalsete heade ideede vahel, see on mõistlik.

Heina ettepanek, et eesmärk ei oleks kiire müük, vaid pikaajaline strateegia, nullib idufirmade olemuse. Kümneaastane strateegia pärsib paindlikkust ja kiirust. Ja kui võrseid pole, ei saa ka vilju kasvada.