Ühisraha jagajale võivad jääda näpud

Väikeinvestor, majandusõpetaja ning naisinvestorite klubi juht Kristi Saare ütleb, et ühisrahastusse investeerimine on Eesti väikeinvestorite seas väga populaarne ning ka tema ise on sinna juba 2,5 aastat investeerinud.

Ta tõdeb, et on olnud ka neid laene, mille pealt pole talle sentigi tagasi tulnud. “Laenude pankrotistumise kogemus on kõigil, kes on investeerinud sotsiaalpangandusse. Enne, kui sa ühtki senti sellest laenust näed, võib kuluda kaks aastat. See ongi üks risk, millega tuleb selle investeerimisviisi juures arvestada,” selgitas ta.

Näiteks ühes tuntumas tagatiseta laenude portaalis Bondoras on Saarel ligi 800 laenu ning hapuks läinud laenude osakaal on seal Saare sõnul ligi 10 protsenti, mis on arvestatav summa. “Aga selle kompenseerimiseks ongi väljaantavate laenude intressid piisavalt kõrged. Tegemist on siiski tarbimislaenudega ja intress jääb 25–30 protsendi kanti. Kui üks laen kümnest pankrotistub, peaksid ülejäänud üheksa selle kompenseerima. Kõik, mis tuleb pankrotistunud laenust siis tagasi, on juba boonus,” sõnas ta.

Laenude hapuksmineku suur tõenäosus pole vähendanud Saare indu ühisrahastusse investeerida, sest ta toonitab, et oluline on laene hajutada ning see on peamine, mille vastu algajad investorid sageli eksivad. Ta rõhutab, et sotsiaalpanganduse esimene soovitus ongi koguda oma portfelli vähemalt 200 laenu.

“Kui inimene on väga pahatahtlik, õnnestub tal laen vajadusel ka pangast kätte saada, sest ega ühisrahastuse taustakontroll pankade omast niivõrd palju erine,” rääkis Saare.

Investor ning rikkaks saamise õpiku autor Jaak Roosaare on investeerinud ühisrahastusse pisut üle aasta ning tal on kogemus pea kõikide Eestis tegutsevate platvormidega. Lisaks ka Läti ühisrahastusfirmaga Mintos, kes saadab Roosaare kinnitusel investoritele koguni iga päev raporteid sellest, kuidas nende investeeringutel läheb.

Roosaare ütleb, et igasse laenu tuleks panna raha selle mõttega, et see võib hapuks minna. Mida rohkem on need laenud hajutatud, seda suurem on tõenäosus tulu teenida. Roosaare ise sihib 12–15 protsendi suuruse tulu teenimist.

“Valdav osa mu ühisrahast on Omarahas ja Bondoras, kus annan laene keskmiselt 20 protsendi suuruse intressiga, siis jääb ka väike varu hapude laenude kinnimaksmiseks. Hapuks läinud laenude laekumised on väga pika vinnaga, nende kättesaamiseks läheb 2–3 aastat. Kui käituda nii nagu pangad, et kanda maha kõik, mis on viivises või miinuses, siis olen tootlusega pigem miinuses. Kui eeldada, et mingi osa neist siiski koju tuleb, siis pikas perspektiivis võib sellist tootlust loota küll tagatiseta laenude puhul,” sõnas ta.

Roosaare ütles, et hüpoteekidega tagatud laenude puhul näiteks kinnisvara ühisrahastusplatvormil Crowdestate pole ta veel laenude hapuksminekut kogenud. “Küll see ühel hetkel juhtub ja tõmbab siis selle populaarsusele vee peale. Tagatiseta laenude puhul on Bondoras ja Omarahas üsna tavaline, et 15–20 protsenti nendest läheb hapuks,” selgitas ta.

Ta märkis, et laenude miinusesse minek ja tagasitulemine on üsna hooajaline: suvel teevad inimesed sageli lisatöid ja saavad oma laenuasjad joonele. “Neid punaseid laene ei tasugi üksikult vaadata, näiteks Bondoras on mul ligi 1000 laenu, pigem vaatan neid kogumina,” lisas ta.

Roosaare usub, et ühisrahastuses õnne katsuvaid pettureid on ajapikku vähemaks jäänud ja et algusaegadel oli neid kindlasti rohkem. Sellest hoolimata on ta toetanud vaid Eesti projekte. “Kui keegi peaks pahatahtlikult rahaga jalga laskma, tundub Eestist raha kättesaamine märksa käegakatsutavam kui Hispaania mägedest. Tagatisega laenud on alati pisut turvalisemad, kuid nende puhul vaatan ma alati, kas tagatis on selline, mida ka ise potentsiaalselt omada tahaksin.”

Kui Saare ja Roosaare kinnitavad, et ühisrahastusse investeerimine ei võta eriti aega ja protsessid käivad automaatselt, siis rahvusvaheliselt tegutseva ühisrahastusplatvormi Bondora juht Pärtel Tomberg paneb ühisrahastuse investoritele siiski südamele, et investeerimine on tõsine tegevus. Kui on soov seda teha, peaks võtma selleks ka aega ja hindama oma riskitaluvust – suurem hapude laenude tõenäosus tähendab ka kõrgemat intressi.

“Hobi korras investeerijaid on üha vähemaks jäänud. Üle 90 protsendi meie investoritest investeerib ka mujale, näiteks võlakirjadesse. Investeerimine on mõttekas siis, kui sellesse süveneda, mitu korda nädalas hetkeseise uurida ja lisamaterjale lugeda. Pärast tõdeda, et mulle risk ei meeldi, on juba kehv variant,” märkis Tomberg.

Ta nõustus Saare ja Roosaarega, et eduka investeerimise alus ühisrahastuses on investeeringute hajutamine. Ta selgitas, et oma portfelli peaks ehitama madala riskiklassi korral vähemalt sajast laenust ja mingi mõistliku ajaperioodi jooksul peaks investor investeerima kokku vähemalt 500 eurot. Keskmise investori portfell algab 2000 eurost. Eeldatav tootlus ja laenude hapuks minemise statistika lihtsalt ei toimi enne, kui on koostatud korralik portfell.  Riskide hajutamine tuleb käsile võtta kohe, kui investeerimisega alustatakse.

„Kui portfell on halvasti koostatud ja hajutatud, siis kipuvadki laenud hapuks minema ja tuleb juba tegeleda tulekahjude kustutamisega,“ ütles Tomberg.

Kohtusse jõuab ligi kümnendik laenudest

Kui aga investor on teinud omalt poolt kõik, et portfell oleks hajus ja tasakaalustatud, võib raha minna kaotsi siiski laenusaajate ebaõnnestumiste tõttu. Kui tagasimaksed takerduvad, võtab Bondora ette kohtutee ja rahvusvahelised maksehäireregistrid.

“Kui tagasimakseid ei laeku ja laenusaaja ei reageeri 60 päeva jooksul, avaldatakse kliendi andmed juba riikide makseregistrites ja andmed tehakse avalikuks. Pärast seda pole kliendil võimalik saada krediiti ega teha ühtegi järelmaksulepingut. Kui võlg on juba kaks kuud üleval, alustame kliendi vastu kohtuteed. Kohtusse jõuab umbes 9 protsenti laenudest,” rääkis Tomberg. Soome põhjal ütles ta, et kõik kohtusse antud laenud on kätte saadud. “Oma mudelites eeldame, et kanname maha 90 protsenti hapudest laenudest,” lisas ta.

Tomberg kinnitas, et ühisrahastus ei meelita kokku teistsuguseid inimesi, kui on ühiskonnas tervikuna. “Pigem on mõni inimene viimase majanduskriisi tulemusel oma krediidiajaloo ära rikkunud ja raskustesse sattunud ning pole suutnud sealt senini välja tulla. Vahel on inimesed ka pisut liiga finantskirjaoskamatud, olles võtnud oma sissetulekuid arvestades liiga palju laene, elavad nüüd selle koormaga ja tugeva tarbimissoovi tõttu püüavad veel juurde võtta. Pahatahtlike laenajate osakaal ühiskonnas on ikka väga väike ja need inimesed naljalt ühisrahastuse kontrollifiltreid ei läbi,” märkis Tomberg.

Tagatiseta laene pakkuv platvorm Money Zen annab rohkem kui pooled laenud varasemate kiirlaenude refinantseerimiseks. MoneyZeni juhi Daniel Lume sõnul kontrollivad nad iga laenaja suutlikkust tagasi maksta pangaväljavõtete analüüsiga. 95 protsenti taotlejatest saab eitava vastuse ning ühtegi laenu pole nad veel pidanud maha kandma.

Investorite riskide maandamiseks on Money Zen loonud ZenFundi, kuhu kogutakse laenajate lepingutasudest laekuv raha. Lumi rõhutab, see fond ei anna investorile siiski täielikku garantiid oma investeering tagasi saada. “ZenFundist toimunud väljamaksete alusel on seni investoritele hüvitatud kahe laenuvõtja tasumata laenusumma põhiosad täies ulatuses. ZenFundist hüvitatud laenudega tegelevad kohtutäiturid. Laenuvõtja pankrotikogemust MoneyZenil praegu ei ole ja teeme endast parima, et nii ka jääks,” ütles Lumi.

Alternatiivmeetod: mängu tuleb inkassofirma

Peamiselt tagatiseta tarbijalaene vahendava Omaraha juhi Arne Veske sõnul on Omarahas selline süsteem, et kui laenuvõla pikkus on juba sada päeva, läheb laen sundmüüki. “Laen müüakse inkassofirmale maha, sealt laekub mingi summa, mis makstakse investoritele välja. Hapuks läinud laenudest saavad nad tagasi umbes 65 protsenti välja käidud rahast. Lepingu järgi oleme lubanud, et tagasi saab vähemalt 60 protsenti. Selle äri juures peab sellega leppima, see on isegi päris hea tulemus,” ütles Veske.

Ta rääkis, et selle saja päeva jooksul võetakse laenusaajaga ligi kümme korda ühendust – saadetakse kirju, SMSe, helistatakse. “Sinnamaani teeme intensiivset tööd, niisama me laenu inkassofirmale ei anna,” märkis Veske.

Maha kantud laenude osakaal on Veske sõnul Omarahas umbes 5–6 protsenti. Nendest 65 protsenti makstaksegi inkassofirmade abil kinni, seega on nende laenude tulusus nelja aasta keskmisena üle 20 protsendi. Sügisest hakkas Omaraha pakkuma ka autoja kinnisvaratagatisega laene, kuid need pole osutunud Veske sõnul väga populaarseks, kuigi tagatis tõstab oluliselt maksimaalset laenusummat. “Samas pole meie laenusummad ka väga suured, 3000- või 4000eurose laenu pärast pole ju vaja panna kinnisvaratagatist,” lisas ta.