Restoranitest: Talu ja Deli ühendab edukalt talukauba ja gurmee
Talu ja Deli on usaldanud kohaliku Eesti tooraine noore prantsuse koka kätte. Tulemus on üllatav ja ootamatult värske.
Talu ja Deli
25 p (30 võimalikust)Toit ja jook: 9 pTeenindus: 8 p Interjöör: 8 p
Aadress: Teatri väljak 3, TallinnTelefon: 5300 0090Avatud: E–R 11–22, L 11.30–22.30Põhiroogade hinnavahemik: 6.50–12.50 eurot
Varasemaid Äripäeva restoraniteste loe aadressilt www.aripaev.ee/restoranitest
Talukaup on trendikas, kuid siiamaani on ta linnainimesele siiski jäänud mõneti nišitooteks, mida leiab turult, internetist või äärelinnapoodidest. Nüüd on see aga nišist välja tulnud, Deli ehk delikatessidega liidu loonud ja end linnasüdamesse sisse seadnud: Talu ja Deli pood-kohvik-restorani lähinaabriteks on Estonia teater, Solarise keskus ja Tartu Ülikooli Tallinna filiaal.
Lõunapakkumised uutes kõrgustes
Lisaks andekale kokale on Talu ja Deli vastupandamatuks ahvatluseks nende nimi: isuäratav ja paljulubav, kuid samas mitte millekski kohustav. Mis Talul puudu jääb, selle lisab Deli, kus aga Deli liiga kauge ja võõras, tuleb appi Talu. Ja see, kui mitu talust pärit kirsstomatit tatralisandiga lõunakotleti juurde kuulub, polegi menüüd koostades nii väga oluline.
Süües läks see mulle aga korda küll. Kirjapandult võtavad Uus-Kongo talu salat ja kirsstomatid vaat et rohkem ruumi, kui taldrikul, kuhu nad päevaprae lisandina kuulusid – poolteist kirsstomatit on isegi päevaprae jaoks natuke liiga vähe. Muidugi olid need tomatikesed, samuti ka tatar ning kotlet üpriski maitsvad, eriti arvestades lõunapakkumiste mõõdukat hinda.
Kotlet ja tatar on Talu ja Deli lõunapakkumiste näidiseks tegelikult halb valik, enamasti on need palju loomingulisemad. Võiks isegi öelda, et lõunaroogadega on Talu ja Deli tõusnud kõrgustesse, kuhu seni vaid üksikud söögikohad on ulatunud: need on fantaasiarikkad, mitmekesised ja vägagi mõõdukate hindadega.
Uued maitsekooslused
Ka püsimenüü pakub toiduarmastajale lisaks naudingutele kinnitust, et hea toit ei pea olema ülemäära keeruline ning selle eest ei pea välja käima teab mis summasid. Väikese tuunimisega on lihtsad kombinatsioonid saanud uudse maitse ja värske ilme. Kas või praetud maks, mille juurde käib eriliselt tummine kaste, baklažaanipüree ja küpsetatud seller. Või brandade, õrn kalakook, kohaliku kalakotleti nooblim sugulane. Või eelroaks pakutud vägagi mõõdukalt küpsetatud lõhe, millele annab maitset hautatud redis või nuikapsas (kuidas kunagi) ja sidrunitarretis jne. Prantslase koostatud menüüst – olgu see kui lühike tahes – ei puudu muidugi ka hautatud vasikapõsk ja kanamaksaterriin.
Klaasiveinivalik on minimalistlik, kuid nii valge kui ka punane Luberonist pärit vein on väga toidusõbralikud. Joogikaardi teevad täiesti eriliseks aga Eesti esimese veinivilla, Valgejõe puuvilja- ja marjaveinid, samuti Jaanihanso siidrid. Muidugi on olemas ka väiketootjate õlu – ilma selleta saavad hakkama vaid suurimad konservatiivid, ning värskeltpressitud mahlad.
Mitte ainult peakokk pole Talul ja Delil Prantsusmaalt, sealt tundub mõjutusi olevat saanud ka sisekujundus: ruudulise põranda ja lihtsa mööbliga meenutab söögisaal klassikalist Prantsuse bistrood. Talulikku joont lisavad puuviljakastid, piimamannergud, delilikku oma maja logoga tapeet ja koogivitriin, mis küll pooltühi.