Marge Väikenurm • 20. november 2015 kell 4:15

Piimatootja surus põlluharija nurka

Kuivajõe Farmeri juht Urmas Põlluaas on otsustanud madala piimahinna tõttu nihutada oma tegevus viljakasvatusse.  Foto: Andres Haabu

Viljakasvataja Aare Viira jäi riigimaa rendioksjonil alla mitu korda suuremaid pakkumisi teinud piimakarjakasvatajale Kuivajõe Farmer. “Jutt piimatootmise kehvast seisust, hinnalangusest ja selle kompenseerimisest on silmakirjalik,” põrutas Viira.

Riigi renditurg on kontrolli alt väljas

Jaak Läänemets, Põllumeeste Ühistu Kevili nõukogu liige:

On vastutustundetu teha põllumaast kui tootmisvahendist kinnisvaraobjekt, aga riik on seda soosinud – põllumaale saavad pretendeerida mittepõllumehed.Riik on kogu põllumaade rendituru kontrolli alt välja lasknud. Riik hakkas harimata maid mõttetult kalli hinnaga välja pakkuma ja riigi väljakäidud hinnaskaalast on ka kõik teised maaomanikud kinni võtnud, mis põhjustas tormilise rendihindade tõusu.Viimasel kolmel aastal on hinnad kahe-kolmekordseks läinud. Nüüd on see hektari kohta umbes saja euro lähedal. Riik on näinud võimalust eelarve täitmiseks, aga eks põllumeestel võibki igasuguseid tundeid olla.

“Ükski teraviljakasvataja pakkuma ei tulnud,” jätkas Viira, “küll aga piimakarjakasvataja, kes käis Toompeal maksumaksjalt raha nõudmas, tuli ja lammutas hindadega, mis ei ole viljakasvatajatele jõukohased.”

Kahte põllulappi on Harjumaal Kose vallas Patermaa talu peremees Aare Viira harinud 12 aastat. “Raiusin teed ja metsaääred lahti, hooldasin metsaparandussüsteemi ja harisin maad. Võsastunud kohad ja need, mis enne masinaid ei kandnud, on nüüd korda saanud. Täielikult haritavad,” meenutas aastate jooksul tehtut pettunud Viira.

Kui siiani oli Viiral sõlmitud riigiga maa ajutise kasutuse leping ja ta tasus vaid maamaksu, otsustas riik sel aastal põllumaad enampakkumisele panna.

Viira mäletab veel aega, kui riik vallalt maad endale küsis. “Helistasin maa-ametisse. Küsisin, mida riik maadega peale hakkab. Üks tädi vastas, ja see lause jääb mulle elu lõpuni meelde: “Maa-amet taotleb Kõue vallast riigi maid riigiomandisse põhimõttel, et suuremad, paremad ja ligipääsetavamad põllumaad on atraktiivsemad kaugemalt tulevatele põlluharijatele”,” ütles Viira. “Ma siis imestasin, et vaene külamees. Et tohoh, kaugemalt tulevatele põlluharijatele … Ma ju harin neid maid praegu! Täna.”

Põllumaa jaotumine

Oktoobri seisuga on Eestis maatulundusmaad kokku 3,76 miljonit hektarit, millest riigi omandis on ca 1,36 miljonit hektarit.

Põllumajanduslikult kasutatavat maad on maakatastri andmetel Eestis kokku 1,32 miljonit hektarit.Keskkonnaministeeriumi valitsemisel on haritavat ja rohumaad kokku ca 41 000 hektarit, millest maa-ameti hallata on ca 25 000 ha.

Kinnistusraamatu ja maakatastri andmetel on septembri seisuga välismaiste isikute omandis haritavat ja looduslikku rohumaad kokku ca 56 400 hektarit ehk 4,3% kogu põllumajandusmaast.

Allikas: maa-amet

Maast ilma

Viira sõnul libiseb maa harijal käest, sest riigioksjonitel võib osaleda kes aga soovib. “Ta ei pea olema ei põllumees, ei maaharija. Muidugi on senisel maakasutajal eelisõigus,” tõdes Viira. “Ma ei arva, et peaksin saama maad tasuta kasutada, aga peaks olema mingi põhjendatud hind.”

Enampakkumisel Viira põhjendatud hinda ei näinud. Kui tema pakkus veidi üle alghinna, mis oli 62,5 eurot hektar, siis suurima pakkumise teinud piimatootja Kuivajõe Farmer tuli lagedale 140 euroga, mis on Viira arvates mitu korda suurem, kui on majanduslikult põhjendatud.

Paar ilmekat näidet. Kui Viira lubas aastas tasuda riigile 33,5 hektari eest 2180 eurot, siis Kuivajõe Farmer pakkus 4700 ­eurot. 19,5 hektari eest oli Viira aastas valmis välja käima 1270 eurot, piimatootja aga 2700 ­eurot.

Etteruttavalt võib öelda, et Viira lõi lõpuks käega, kasutades eelisõigust, mis tähendab, et maa kasutamiseks peab ta maksma järgmisel viiel aastal sama palju kui pakkus piimatootja. Kohustused pankade ja teiste võlausaldajate ees panid Viira sundolukorda.

“Naabri käest maad juurde ahnitsemas või naabri alt ära tõmbamas ei ole ma käinud. Aga see, mida harin, sellega olen arvestanud,” lausus Viira. “Olukord on maaharija jaoks väga sant. Iga aferist ja vurle võib mitte millegagi riskides su äri peesse keerata. Riigi latt on isegi kõrge, aga (aferist) tõstab hinna veelgi kõrgemale. Ja kui sa temaga kokkuleppele ei lähe, peab peenikest naeru.”

Sama kandi mees, veidi üle kümne aasta vilja kasvatanud Habaja TK juht Ants Varul oli samuti üllatunud, et enampakkumisel osales Kuivajõe Farmer. Varul, kelle haritav maa samuti pakkumisel oli, arvas, et teda üle ei trumbata, sest kohalikud lubasid oksjonile mitte tikkuda.

Varul pakkus veidi üle alghinna, kuid Kuivajõe Farmer lõi hinna lakke. Varul leiab, et oli loogiline teha alghinna lähedane pakkumine, sest tal on senise harijana maale eelisõigus ja valitses kindlus, et keegi teine maad ei himusta.

Nüüd tuleb aga Varulil viie aasta jooksul 33,3 hektari kasutamiseks igal aastal 2400 euro asemel maksta 4700 eurot. Ulmelisim summa, mida kohalikel oksjonitel pakutud, väitis ta. “Töötame miinusega nendel põllulappidel,” lausus ta. “Kahmatakse maid rendile, kuigi halatakse, et raha ei ole – ja siis pakutakse summa, mis ei mahu isegi toetuse kriteeriumitesse. See on inetu.” Ta on näiteks tehnikasse panustanud üle poole miljoni euro, seega oleks maast loobumine luksus.

Ette valmistatud stardimaa

Varul usub, et Kuivajõe Farmer tahtis Kose valla maid, sest neid on aastaid korralikult haritud. “Tal oleks hea stardimaa olnud.”

“Kui oled maad teinud ja korrastanud, siis ei oleks viisakas teiselt üle võtta, aga paraku näeme, et võetakse. Kuna konkurents läheb aastatega järjest tihedamaks, siis väga palju naabrimehe ja sõbra tunnetust ei ole,” kommenteeris Põlvamaa põllumees Meelis Kokkmaa.

Viljakasvatajaid ärritava Kuivajõe Farmeri juht Urmas Põlluaas leppis aastaid tagasi kohalikega kokku, et tema kasutuses maatükkidele Habaja kandis silma peale ei panda. Läks teisiti, kuid Põlluaas nimetab kogetut väärt õppetunniks.

“Kaotasime tohutus koguses maad. Põllumeeste vahel ei ole kokkuleppeid, mis ongi meie nõrkus. Olime ainukesed, kes ei läinud teiste õuele – lõpuks löödi hoopis meid piirkonnast välja. Sain nii, et sabasuled sahisesid, või mind visati, vabandust väljenduse pärast, välja nagu tuppa sittunud kassi. Kolisin oma seitsme asjaga kõrvalvalda. Nüüd olen aru saanud, et on lihtsalt äri – ei mingit sõprust,” ütles ta.

Põlluaasa kihutas oksjonile kaks plaani. “Minu mõte oli ennekõike kannatada see aeg (viis aastat – toim) ära – pärast seda olnuks meil maaostu eesõigus. Kui tahtnuksin kiusu või nalja teha, võinuksin enampakkumisele vinnata 10 000 või 15 000 eurot,” väitis Põlluaas. “Riik võtab küll seitse nahka, aga ta ei viska sind ukse taha.”

Kuivajõe Farmeril on 680 lehma, põllumaad aga 900 hektari ringis. Maast umbes 300 hektarit kuulub firmale, ülejäänu on eraisikutelt renditud. “Tahame suurendada ka viljamaa osakaalu, kuna piimal puudub igasugune väärtus. Viljakasvatus tundub elujõulisem,” avaldas Põlluaas, nentides, et põllumaa nimel käib tuline võitlus. “Maaga on kitsas käes.”

Rent liiga kõrge

Miks osalevad piimatootjad enampakkumistel, kui neil on raske seis? “Lihtsalt elame veel. Loomulikult üks hetk tuleb piimatootmisest loobuda, aga seda ei saa teha üleöö,” kostis Põlluaas.

Viljakasvataja kulubaas tootmiseks on palju madalam, rõhutas Põlluaas, uskudes, et viljakasvatajad on praegu etemas olukorras. “Viljakasvatajatel on näiteks töötajaid üks-kaks, minul 23 inimest, kellele töötasu maksan.” Samas on Kuivajõe Farmeril üleval pea 10 000 euroni ulatuv maksuvõlg. Põlluaas selgitas, et tasumata on tööjõumaksud. “Lihtsalt ei ole raha.”

Maa kasutamine

Riigivaraseadus lubab avalikul enampakkumisel osaleda kõigil, kes soovivad riigimaad nii osta kui kasutada. Alghinna määramisel juhindub maa-amet riigivaraseadusest, mille järgi antakse maa kasutamiseks vähemalt harilikule väärtusele vastava turupõhise kasutustasu eest.

Ametil on plaanis jätkata maareformi käigus reservi arvatud maaüksuste analüüsimist, selgitamaks, kuidas oleks neid mõistlik kasutada. Põllumaad, mida ei ole vajalik riigi omandis hoida, suunab maa-amet müüki või annab rendile.

Allikas: maa-amet

Põlluaas ootab, et rendihind ühe hektari kohta ei ületaks 50 eurot. “Riik käitub siin häbitult. Teatakse, kes harivad maid. Kui nii hirmsasti tahetakse põllumehi toetada, miks paisatakse maid enampakkumistele? Ainuke eesmärk on Eesti põllumehe pealt teenida,” oli Põlluaas kriitiline.

Põllumeeste Ühistu Kevili nõukogu liige Jaak Läänemets märkis, et õigel ajal investeerinud piimatootjatel võibki elu helgem olla. “Põllumajandus on mitmetahuline. Kehvadel aegadel on võimalik sisemisi reserve kokku tõmmata, kui just pole suuri kohustusi pankade ees.”

Põlvamaa viljakasvataja Meelis Kokkmaa usub sarnaselt Aare Viirale, et piimatootjatel ei ole ääretult raske. “Olen ümbruskonnas vaadanud, et kui müüakse maid, siis piimatootjad paugutavad kõvasti üle – raha neil on. Üks piimaühistu läks ka müüki ja teine ostis selle suvel kohe ära,” kirjeldas Kokkmaa, lisades loetellu uute masinate soetamise.

Kokkmaa ütles, et viljakasvatajad on silmitsi kukkunud viljahinnaga. “Söödaviljast saime varem 230 eurot kuivati ukse ees, praegu 120-130 eurot, aga sellest ei räägi keegi. Kui võrdleme paremaid ja halvemaid aegu, siis on see samasse auku.”

Lääne-Virumaa viljakasvataja Olav Kreeni sõnul on piimatootjate otsus maad rentida mõistlik, kui äriplaan valmis. “Piima toodad ainult tänu sellele, et müüd mullikaid ja metsa, mõned müüvad maad," kaitses ta aktiivseid piimakarjakasvatajaid.

Raha paneb rattad käima

Viljakasvataja Olav Kreeni hinnangul ei ole õige, et igaüks tohib riigi korraldatud enampakkumistel osaleda. “On väljend AS Eesti Vabariik – kõik arvestatakse rahaks. Need, kes konkreetses piirkonnas teevad tööd, seda annavad ning maa viljelusväärtust suurendavad, võiksid olla eelistatud. Näiteks kinnisvarafirma ees, mis võib maa paari aasta pärast edasi müüa või rentida, arvestamata, mis põllutüki kõrval toimub. Mida kaugemal on maakasutaja põllulapist, seda vähem tunneb ta vastutust,” arvas Kreen. “Eesti riik peaks põllumaasse suhtuma teisiti kui ühepäeva peremehena.”

“Eraomanikuga paneme numbrid lauale, arutame läbi. Kas naabri Maali ei tahaks rohkem raha maa eest saada? Siin on usalduse küsimus,” võrdles viljakasvataja Aare Viira eraomanike ja riigi suhtumist - eraomanik mõistab põllumehe kulusid ja tulusid paremini.

Ka põlluharija Meelis Kokkmaa suhtub äärmiselt negatiivselt sellesse, et enampakkumistel saavad osaleda kõik, kes tahavad. “Meil on väga palju firmasid, mis on väliskapitaliga kokku ostetud. Sisuliselt läheb see maa Eesti tootjalt välja.”

Läänemaa põllumees Einar Pärnpuu peab riiki röövliks. “Inimestele ma reeglina 62 eurot ei maksa, tavaline rent on aastas 50 eurot. Riik ei ole põllumeeste sõber, kinnisvarafirmad püüavad veel juurde saada. Olen nõus Äripäeva ütlemisega, et ärge toetage põllumajandust, aga siis kogu Euroopa Liidus,” põhjendas Pärnpuu.

 

Ühe käega annab, teisega võtab

“Pange mulle tulumaks peale või mida iganes, aga ärge koorige mind niimoodi. Alatult,” ütles põllumees Aare Viira, arvestades, et riik võtab rendiga tagasi näiteks ca 60 protsenti toetusest, kui oksjonile läinud maade alghind on 60 euro ringis.

Ka teised põllumehed heidavad riigile ette, et kõrge rendihind hammustab suure osa või kõik ühtsest pindalatoetusest. Maa-ameti avalike suhete nõunik Agnes Jürgens vastas, et riigivaraga tehtud tehingud peavad olema riigile kasulikud. Pindalatoetused ja renditasud ei ole ega peagi olema omavahel seotud, lisas Jürgens, sest nende mõte ja sisu erinevad.

Riigile sama mõõduga. Karin Volmer maaeluministeeriumi avalike suhete osakonnast märkis, et riigile tuleb maksta täpselt samamoodi nagu eraisikult või ettevõttelt maad rentides. “Kui riik hakkaks põllumaad välja rentima turuhinnast odavamalt, oleks tegemist keelatud riigiabiga,” kommenteeris ta.

Ministeeriumi vastust võrdles piimakarjakasvataja Kuivajõe Farmer juht Urmas Põlluaas negatiivses mõttes saksa täpsusega. “Kui toetus on saja euro juures, siis rendihind on kohati 70 eurot,” lisas ta. “Heal aastal, nagu tänavu, pole probleemi, aga kui on vilets saagiaasta, siis mängib toetus tohutut rolli. Ja kui renditasu on niivõrd kõrge, jääd hätta.”

Rendihindade hüpe. Põllumeeste ühistu Kevili nõukogu liige Jaak Läänemets rendi ja toetuse sidumist valeks ei pea. “Mul on ka kuri kahtlus, et kätte on jõudmas aeg, kus kogu pindalatoetus tuleb ära anda maaomanikule,” lausus Läänemets ja lisas, et viimastel aastatel on rendihinnad hüppe teinud.

Harjumaa viljakasvataja Ants Varuli meelest on absurdne, kui riigile tuleb renti maksta jagatavast pindalatoetusest enam. “Põllumees surutakse käpuli. Kust ma kasumit peaksin teenima?”

“Loomulikult on põllumees solvunud, et ühtne pindalatoetus võetakse põhimõtteliselt tagasi,” märkis veel Läänemaa põlluharija Einar Pärnpuu.

Hetkel kuum