Palgasurve taga on madal tööpuudus

Suhteliselt kiire oli palgakasv info- ja sidesektoris, kus olukord on majanduse keskmisest parem. Riiklike palgakokkulepete tõttu kasvasid jõuliselt ka tervishoiu- ja haridussektori palgad.

Palgakasv püsis tagasihoidlik ehituses, kus vähenevad ehitusmahud sunnivad ettevõtteid kulusid kokku tõmbama. Palgad langesid ainsana haldus- ja abitegevustes, mis on osaliselt seotud ehitussektori arengutega.

Palgatöötaja tarbimisvõime on tõusnud keskmise palga kasvust kiiremini ning netokuupalga tõus ulatus 8,4 protsendini, kuna rahalist sissetulekut aitas kasvatada tulumaksu määra langus 21 protsendilt 20 protsendile, maksuvaba tulu tõus kümne euro võrra, 154 eurole kuus, ning töötuskindlustusmakse alanemine töötaja jaoks kahelt protsendilt 1,6 protsendile alates selle aasta algusest. Lisaks langesid hinnad samal ajal 0,5 protsendi võrra. Nii kiiret palga ostujõu kasvu sai viimati nautida aastatel 2006-2007.

Sellist ostujõu kasvu võib siiski pidada erakordseks ning erinevate tegurite kokkulangemisest tulenevaks, mistõttu järgmisel aastal palga ostujõu kasv aeglustub kiireneva inflatsiooni tõttu ning nii suurt positiivset panust pole oodata ka tööjõumaksude langusest.

Viimase pooleteise aasta jooksul on palgasurve püsinud kõrgel madala tööpuuduse ning kahaneva tööealise rahvastiku tõttu. Selle aasta teises pooles on pinged veelgi suurenenud, seda vaatamata majanduskasvu aeglustumisele 0,5 protsendini. Sellised arengud viitavad, et majanduses on toimumas ümberkorraldused, kuna ettevõtjad vajavad üha enam töökäsi olemasoleva tootmismahu säilitamiseks ning on samal ajal nõus osa kasumist loovutama töötajatele kõrgema palga maksmiseks.

Pikemas perspektiivis võib see negatiivselt mõjutada Eesti konkurentsivõimet välisturgudel. Samas on senise kiire palgakulude kasvu tulemusena tõusnud tööjõukulude suhe loodud lisandväärtusesse, umbes 54-55 protsendini, mis on Euroopa Liidu keskmine tase.