Roman Zaštšerinski: korraga saime aru, et aju meil pole

Zaštšerinski rääkis, et ta pole kunagi mõelnud kokaks saada ja üleüldse on ta tegelikult laisk. Tööd pidi ta tegema hakkama selle pärast, et tema vanemad sattusid kriminaalsesse skeemi ja pere kaotas kõik. Nii pidi ka tema tööle minema, et aidata perel laene tagasi maksta.

Kokakooli läks Zaštšerinski seetõttu, et seal polnud vaja eksameid teha. „Mul on olid head hinded ja kõik lootsid, et ma lähen ülikooli,“ rääkis ta. „Aga tollal ma eesti keelt ei osanud. Kõik mu tuttavad müüsid Kadaka turul asju ja ma mõtlesin siis ka, et miks üldse ülikooli minna.“

Tööd hakkas Zaštšerinski tegema koos tädipoeg Igoriga. „See töötegemise kirg oli nii suur, et polnud vahet, palju töötada. Kõige pikem tööpäev oli 56 tundi järjest.“ Esimesed kokakogemused sai Zaštšerinski Pegasusest ja eriti tänulik on ta Köögikupjana tuntud Juha Rantanenile, kelle käe all ta töötas restoranis Ö. Ö omanikud vaatasid, et Romanist ja Igorist võib asja saada ning lubasid neil vigu teha. „Me hakkasime endasse uskuma ja omanikud ei seganud meid. Nad nägid, et me tahame teha ja võime töötada öö läbi. Ära joo ennast täis töökohal, ära jää magama töö juures, selle me õppisime ruttu ära. Aga tänu omanikele saime Igoriga palju õppetunde, mis meie edasise äri kindlustasid.“

Tollal mõtles Zaštšerinski, et enam paremaks minna ei saa. Aga sai.

„Kui siis Igor avas Tšaikovski, töötas ta peaaegu kogu aeg,“ meenutas Zaštšerinski. „Jõi ainult teed ja vahel viina. Ja ma nägin, et ta hakkab läbi põlema. Minu naine on kõige targem, ükskord ütles ta, et kui sa niimoodi töötad, siis ma armastan sind küll, aga ühel päeval pole sul lihtsalt enam perekonda. Hakkasin mõtlema, mismoodi edasi läheb.“

Naine hakkas ajuks

2008. aastal sündis otsus teha midagi päris ise. „Me ei unistanud oma restoranist, sest sellega oleks ju veel rohkem tööd. Igor pakkus, et teeme pelmeeniputka. Mina vastu, et me ei saa hakkama, kui alkoholi ei müü.“ Pelmeeniputka jäi ära. Sündis Moon.

„Siis saime aru, et meil on käed ja jalad, aga aju pole,“ meenutas Zaštšerinski. „Ajuks sai minu naine. Kui tema tuli, siis hakkas kõik liikuma. Tema ütles, mis on vaja teha. Ta pani ette, et otsime mingi koha ka restorani jaoks. See oli 2009.“ Kohvik, mille Zaštšerinskid leidsid, oli vana ja kehvas korras, vesi põrandal põlvini, igal pool prussakad. Zaštšerinskid tegid selle oma kätega korda. Ärimudeliks võeti: köök võib olla lihtne, aga toit ise kvaliteetsest toorainest.

„Kui tegime Mooni, tuli edu väga äkki,“ rääkis Zaštšerinski. „Me ei oodanud üldse nii palju rahvast. Reklaami peale me raha ei pannud. Kui on õige asi, siis peab see liikuma suust suhu. See toimub tänu Facebookile väga hästi. Töötaksime lõpuks veel rohkem, st kõik läks täpselt nii, nagu kartsime.“

Teistele raske raha anda

Siis tuli aeg palgata inimesi. „Algul oli raske raha teistele anda,“ rääkis Zaštšerinski. „Siis me veel ei teadnud, mis on maksud ja dividendid. Siis ma korra mõtlesin, et oleks pidanud ikka ülikooli minema, sest arvutada ma ju ei osanud.“ Sündis otsus teha ka kolmas restoran, et jääks rohkem raha kätte.

Zaštšerinski sõnul on õige tähtsam asi see, et oleks põnev elada. Mitte raha. „Kõige tähtsam vara, mis meil on, on meie personal,“ rääkis ta. Kahe restorani peale 50 inimest. „Paljud on meiega esimesest päevast peale. Me võtame neid nagu oma pereliikmeid.“

Nüüd tunnevad Romad ja Igor, et neist vist hakkavad ettevõtjad saama. „Peame kiiresti midagi muutma, muidu paneme varsti ülikonnad selga.“ Et nii ei juhtuks, läksid nad ise kööki tagasi ja teevad ka ise jälle inimestele süüa.