Kaisa Gabral • 29. juuli 2016 kell 4:15

Enda teadmata kummitusauto roolis

Eesti teedel sõidab autosid, millel puudub turvavarustus.  Foto: Postimees/Scanpix

Mitme autoettevõtja sõnul liigub Eesti teedel liiga palju ohtlikke autosid, mis on pärast avariid korda tehtud nurgatagustes töökodades, kus pole õiget tehnikat ega oskusi. Osal autodel pole nende omanike teadmata isegi turvapatju.

„Ütlesin inimesele, et kas sa ka tead, et kui sul juhtub liikluses autoga avarii, siis su kõrvalistujal turvapatja pole olemaski ja turvarihmad üldse ei tööta,“ meenutab A.K. Autoteeninduse juhatuse esimees Aivo Kossal vahejuhtumit töökojas.

Metsaskäigu mälestuseks seened ja kriimud

Lea Pae on metsas seenel. Korvid täituvad kübarakandjatest, ilm on kena ja tujugi suurepärane. Korvid täis, keerab Lea hoogsalt oma Alfa Romeoga metsast välja ja võtab suuna kodu poole. Ukse ees tervitab teda naabrinaine ja viipab käega auto suunas: „Kus sina käinud oled?“ Lea viskab pilgu naabrinaise osutatud kohale ning näeb auto küljel tugevaid kriimustusi. Ta on jahmunud, sest ei mäleta, et auto oleks kriipida saanud.

Sellele oleks võinud järgneda auto ülevärvimine ja pisivigade lappimine kindlustuse ja hea töökoja abiga, kuid paraku läks sootuks teisiti, sest Lea ei saanud valida meelepärast remonditöökoda.

„Käisin ise kohe A.K. Autoteeninduses ja pöördusin ka kindlustuse poole. Mul oli ka kaskokindlustus. Kuid kindlustus pidas A.K. Autoteeninduse hinda kalliks,“ räägib Lea.

Kindlustuse valitud töökoja praak

Kindlustusselts BTA suunab naise esialgu hoopis ühte eragaraaži. Lea pole aga papist tüdruk. „Ütlesin kohe, et keeldun sinna minemast. Olen ise tegev koolis, kus õpetatakse auto maalritööd, ja ma tean, millised peavad olema kabiinid, kus autosid värvitakse. Tean, kuidas see töö peab käima, ja avaldasin kahtlust, kas erategijal garaažis on ikka vastav tehnika,“ seletab Lea.

Sellist tehnikat selles eragaraažis pole. Kindlustusfirma BTA saadab siis Lea veidi suuremasse töökotta, Stik Autosse. „Seal oli aga rohkem ametnikke kui töötegijaid. Nemad tegid jah veidi odavamalt, kui oli A.K. Autoteeninduse pakkumine, kelle mina valisin. Aga siiski mitte väga palju odavamalt,“ seletab Lea.

Kui ta auto remondist lõpuks kätte saab, torkab talle silma disainerimärkide puudumine auto külgedel. Kuna kahtluseuss on juba sees, siis otsustab ta auto uuesti A.K. Autoteenindusele ülevaatamiseks anda. Seal selgubki, et lisaks on autol ka värvikiht ebaühtlane ning kahe vahetada lubatud küljekarbi asemel on välja vahetatud vaid üks ning vigane karp on tugevalt üle pahteldatud. Lea ise seda märgata ei oskaks.

Surve minna odavama pakkuja juurde

Lea ohkab, et talle selliste ebameeldivate lugude rääkimine ei meeldi. Kuid nendib siis, et probleem algab ikkagi kindlustusfirmadest, kes suunavad kliendi soodsama pakkuja juurde. Ta ei mõista, miks ei võinud ta minna enda valitud töökotta, mille hind polnud kindlustusandja valitust märkimisväärselt kõrgem.

„Eks Stik Auto tegi soodsa pakkumise kindlustusfirmale ja pidi ise ka tublit kasumit teenima. Ju ta ei tellinudki kahte küljekarpi, vaid ühe, teise pahteldas lihtsalt üle,“ räägib Lea.

Järgnes kirjavahetus remondifirma ja kindlustusseltsiga, mille tulemusena lubasid mõlemad puudused kõrvaldada. Kuid Lea on asjaajamises nii pettunud, et ei taha sellest enam midagi kuulda. Ta tahab lihtsalt oma Alfa Romeot nautida ja kui tuju tuleb, sellega metsas seenel käia.

Stik Autoremondi juhataja Aivar Tubli ütleb loo kommentaariks, et klient ootas rohkem, kui kindlustus oli valmis maksma. "Meie oma raha eest ka töid ju teha ei saa," selgitab Tubli. "Eks klientidel ongi teinekord suuremad ootused, et kindlustus teeb auto rohkem korda, kui oli auto seisukord enne." Tubli rõhutab, et kui kindlustusfirma ka vahel saadab kliendi töökotta, kus pole vastavat varustust, siis kõnealune juhtum selline ei ole.

„Ei taha tegeleda selliste negatiivsete asjadega – on, kuidas on. Kirjutasin neile ja nad lubasid mulle pärast puhkust märgid tagasi kleepida, aga mina ei taha nendega enam kohtuda, sest asjad ei suju,“ nendib Lea ja otsustab asjale käega lüüa.

Avariilised autod tehakse teinekord puudulikult korda ja need autod on ohuks kõigile liiklejatele  Foto: Scanpix/Postimees

BTA Insurance Company SE Eesti filiaali kahjukäsitlusosakonna juhataja Natalja Veiler:

BTA-l on remondiettevõtete nimekiri, mis koosneb usaldusväärsetest ja kogemusega partneritest, kes garanteerivad tööde kvaliteedi. Lisaks teeme koostööd kõikide esindustega. Järelevalvet teeme ise ja ka koostöös liikluskindlustuse fondiga. Partnerite tööde kvaliteedis ei ole meil põhjust kahelda. Ja kuigi me neid usaldame, teeme ka pistelisi kontrolle, et tagada kvaliteet. 

Oluline parameeter remondifirma valimisel on sõiduki vanus ja mark. Kehtiva garantiiga uuemad sõidukid suunatakse esindustesse. Vanemate sõidukite puhul pakume kliendile sobilikku partnerit, eelistame selliseid, kes pakuvad asendussõidukit ning kiiret remondiaega. Hinnaklass ei ole olulisim faktor, mida me partneri valimisel arvestame. Palju olulisem on mõistliku ajaga kõrgel tasemel remont ja asjaajamise mugavus kliendi jaoks.

Äsja soetatud autol puudus turvavarustus

Autotöökoja A.K. Autoteenindus omaniku ja juhi Aivo Kossali sõnul tuleb neile garaaži praakremondiga autosid liigagi tihti. Lea Pae auto on üks neist.

Kuid Kossalil on hiljutisest kogemusest veelgi värvikam lugu perekonnast, kelle autol avastati märksa suuremad puudused – pere ise oma lugu avalikult rääkida ei tihkagi. Tegemist oli värskelt soetatud kasutatud autoga, kuid kliendil tekkis kahtlus, et tegemist võib olla avariilise autoga. Nii ta tõigi auto nende juurde kontrolli.

Auto vaadati üle ja selgus, et sel sisuliselt puudub turvavarustus – pole turvapatja, turvarihmad ei pinguldu. „See oli väga markantne juhtum. Siin oleks saanud n-ö otsast kinni hakata, kuid omanik keeldus, ta ei tahtnud jääda rumalasse olukorda, et teda on petetud,“ räägib Kossal.

„Ütlesin inimesele, et kui sa liikluses oled ja juhtub avarii, siis sul kõrvalistujal pole turvapatja olemaski ja turvarihmad üldse ei tööta. Auto aju oli elektrooniliselt n-ö ära petetud,“ räägib Kossal.

Võimalik, et inimene sõidab selle autoga tänase päevani. Võimalik ka, et ta on selle juba edasi müünud.

Autohangeldajad kasutavad geeniuste abi

Hiljuti sattus Kossali töökotta veel üks auto, kus oli samuti turvavarustuse puudumine elektroonikaga ära petetud. Ka selles juhtumis polnud inimene teadlik, et oli ostnud katkise turvavarustusega auto.

Turvavarustuse remontimine on kallis lõbu. „Ahvatlus on suur, sest turvavarustus maksab palju ja need, kes nendega hangeldavad, näevad seal võitu. On need siis remonditöökojad või edasi jõudnud autoärimehed – nad kasutavad "geeniuste" abi, kes auto elektroonikat tunnevad. Kui leitakse lukk, siis leitakse ju enamasti ka varuvõti,“ räägib Kossal.

Autoettevõtjate sõnul võiksid nii mõnedki õnnetused lõppeda kergemalt, kui autod oleksid korrektselt taastatud  Foto: Scanpix/Postimees

Silberauto Eesti juhatuse liige Andrus Mossov:

Olen ühelt poolt ka ise tarbija, kuigi esindan autode remontijat. Meie ettevõttel on kindlustusfirmadega asjad läbi räägitud, kuid jah, probleem on olemas.

Näide minu kui tarbija poolelt. Hiljuti tagurdati mu poja autol tagumine ots veidi puruks. Auto on kümme aastat vana ja sõitnud 240 000 km. Mind saadeti suvalisse kohta remonti tegema. Minu argument aga oli see, et olen kõik remondid teinud esinduses, auto ajalugu algab 0-st kuni 240 000ni ja autol kehtib tehase 30aastane roostegarantii. Ma ei saa mujal remontida, ilma et see garantii katkeks.

Kindlustusfirmad eeldavad, et nii vanu autosid remonditaksegi n-ö nurga taga. Kui aga klient on autot hooldanud nii, nagu tehas on ette näinud, siis on ka kindlustusfirmade käed seotud. Ja kui ei ole, siis tekivadki nurgatagused võimalused.

Kindlustusfirmad võidavad nii raha

Silberauto ASi kere- ja värvitööde osakonna juhi Kaspar Krjutškovi sõnul läheb klient sageli sõltumatusse ehk litsentsita töökotta, sest kindlustusseltsid üldiselt ei suuna vanemaid autosid margiesindustesse. „Auto põhigarantii on 2–3 aastat, seejärel on trend, et auto suunatakse mitte-margiesindusse. Kui autoga on näiteks avarii olnud, siis see remonditakse seal tihti ilma vastava tehnoloogiata ja tootja tehase varuosadeta ning autol pole hiljem enam sama väärtust, mis enne avariid,“ seletas Krjutškov. 

Kindlustusfirmad võidavad Krjutškovi sõnul niimoodi raha. „Nad küsivad autotöökodadelt hinnakalkulatsioone ja teinekord on väiksema töökoja hind 30% või 50% odavam,“ nendib ta.

Ta ei saa öelda, et kõik sõltumatud töökojad teevad kehva tööd, kuid on hulk selliseid, kes tegelevadki turusolkimise ja pettustega. „Meie hinnatase ja paindlikkus võimaldab, et saame vabalt võtta vanemaid autosid enda juurde remonti. Kasutame näiteks vanema auto puhul kasutatud varuosa. Kindlustuse kohustus on taastada auto avariieelne olukord, ja nii me teemegi,“ selgitab Krjutškov.

Autotöökoja AK Autoteenindus omaniku ja juhi Aivo Kossali sõnul on asi ikkagi inimestes. Ja tasub mõelda, miks meil täpsemalt ei analüüsita õnnetusi, nende tekkepõhjusi ja avariidest saadud vigastusi.

Hetkel kuum