Vallikivi: riik annab kohtuvaidlusteks põhjust

Järgneb intervjuu advokatuuri esimehe Hannes Vallikiviga.

Mitmel advokaadibürool langesid mullu käibe- ja kasuminumbrid. Kuidas teie turul toimuvat näete?

Olen advokaat olnud 20 aastat ja suur osa sellest ajast olen olnud ka partner büroos ning mõelnud selle peale, millised üldse on advokaadiäris kasvuvõimalused, kui suurt bürood Eesti turg välja kannatab jne. Üle-eelmisel aastal oli Krediidiinfo numbrite järgi advokaadibüroode turu kogumaht 58,8 miljonit eurot (166 bürood), kahanedes 0,87% ehk sisuliselt oli stabiilne. Kui vaadata kogu õigusteenuseturgu, siis oli 2014. aastal turg 66 miljonit, millest 10-11% olid mitte advokaadibürood. Sellest 3,5 miljonit koos käibemaksuga on riigi finantseeritav õigusabi.

Seega ei ole suurt hüpet toimunud. Kahtlen, et suur hüpe ka toimub, sest kui majandus ei paisu, siis mille arvel õigusteenuse kasv tuleb. Näha on küll vaidluste hulga kasvu ja see tendents pigem jätkub.

Mille arvel saab see turg üldse kasvada?

Kui Eestisse ei tule välisraha ehk investeeringuid juurde, mida ma kuskilt ei näe, siis ei kasvagi. Eesti on viimased 20 aastat kasvanud just tänu investeeringutele. Seega me sisuliselt jagame ümber olemasolevat raha ja pigem õigusturg ei kasva.

Advokaadibürool on ka piirangud, me ei tohi osutada kombineeritud teenuseid, ? la raamatupidamine jne. Seadus ütleb väga selgelt, et advokaadibüroo ei tohi osutada muud peale õigusteenuse. Küll aga hakkab advokatuur koostama järgmise kümne aasta arengukava ning seame endale „kastist välja“ mõtlemisülesande - mis oleks, kui advokaadibürool ei ole tegevuspiirangut.

Samas on ju turul ettevõtteid, kes olid algselt audiitorbürood ja nüüd osutavad ka õigusteenust.

Jah, audiitorbüroode juurde loodud advokaadibüroodel läheb väga hästi. Kuidas nende vahel raha jagamine käib, seda ei ole täna näha, ehk kui palju teenib grupp ja kui palju teenib sellest advokaadibüroo nominaalne omanik.

Ma seda trendi ei karda. Pigem mõtlen selle peale, kui see trend jätkub ja advokaatidele hakkavad konkurendina õigusteenust pakkuma mittereguleeritud teenusepakkujad, siis on meie huvi, et meie konkurentsiolukord oleks nende omaga võrdväärne. Ehk et meil ei oleks piiranguid nendega konkureerida. Pigem näen, et regulatsiooni tuleks liberaliseerida.

Millised võiksid olla uued suunad õigusturul?

Näiteks digiallikate usaldusväärsuse hindamine, mis muutub järjest olulisemaks. Aina rohkem kasutatakse allikatena digidokumente ja keegi peab suutma hinnata nende usaldusväärust. See on omaette uus valdkond. Miks see peaks jääma IT-firmade pädevusse, miks ei võiks see olla advokaadibüroo tegevusvaldkonda kuuluv teema? Mina olen liberaalsuse poolt ehk riik peaks reguleerima nii vähe kui võimalik ja nii palju kui tarvis. Üleregulatsioon ei ole hea.

Milliste vaidluste hulk on kasvanud?

Kindlasti ärivaidlused ehk igasugused võlanõuded. Riik oma regulatsioonidega annab vaidlemiseks põhjust. Näiteks finantsvaldkonnas, kus vanasti ei olnud finantsinspektsiooniga tõsiseid vaidlusi.

Samuti konkurentsivaidlused ja maksuvaidlused. Need on valdkonnad, kus riik ise on midagi ette kirjutanud ning kus on riigist sõltuv äritegevus - seal on äritegevusse vaidlused sisse programmeeritud. Õigus muutub pidevalt, riik otsib tasakaalupunkte, kuidas ettevõtete ja inimeste käitumist mõjutada. Euroopa Liidu õigustik soodustab ka mingil määral vaidlemist ja muudab õiguskeskkonda. Riigi ja Euroopa Liidu raha jagamine toob hankevaidlusi. Hankevaidlused on juba aastaid kasvav trend.

Raha süsteemi juurde ei tule, pigem üritatakse ellujäämiseks see raha ümber jagada. Suurim rahajagaja on riik ja Euroopa Liit läbi hangete, ja see süsteem genereerib vaidlusi. Selleks, et ellu jääda, tuleb enda eest seista.

Millegipärast ei ole Eestis arbitraaž- ehk vahekohus jalga alla saanud. Meie majandusele oleks väga hea, kui meil oleks toimiv arbitraaž, kus tehakse sisuline otsus ühes astmes kiiremini ja väiksemate kuludega. Lisaks hinnale ja kiirusele on lisamotivaator lahendi konfidentsiaalsus.

Kui majandus ei paisu ning turg on endiselt väike ja pidevalt ümberjagamisel, siis kas väiksemad ja ühemehe-bürood surevad välja?

Ei julge seda öelda. Väikebürood pigem ei sure välja. Globaalselt muutuvad suured turuosalised järjest suuremaks, keskmised kas ühinevad ja konsolideeruvad või lagunevad ning tekivad spetsialiseerunud butiikbürood. Eestis võiks selline trend toimida. Kui vaadata tänaseid väikebüroosid ja nende kasumlikkust, siis neil ei lähe sugugi halvemini kui suurtel. Kui turg kokku ei kuku, siis nad tulevad toime ka edaspidi.

Mis on advokaadi stiimul, et töötada väga suures büroos?

Eestis on kliendid suhteliselt lähedal advokaadile, sest turg on väike. Advokaadibüroo ise ei anna kliendile suurt lisaväärtust. Suurel bürool on majanduslik mõte – kui sul on rahvusvaheline kaubamärk ja sa saad tänu sellele sidemeid või kui saad tööd tänu sellele, et oled suur ja katad ära kõik valdkonnad ehk osutad täisteenust.

Suurel bürool on noorte advokaatide surve saada partneriks ning seega on surve lahjendada dividendi. Brändi väärtust ei saa Eestis eriti hõlpsalt rahaks konverteerida, sul peab olema teistest suurem eelis.

Kui vaadata büroode lagunemist, siis pärast 5–7 aastat töötamist on advokaadil isiklikke sidemeid nii palju, et ta elatab koduturul ennast ära. Seega minnakse ära ja siis ei pea teenima omanikke, suurt turunduskulu ja teisi kulusid – seega ta loob madalamate kuludega ettevõtte ja teenib sealt sama palju kui suures büroos.

Kas prognooosite turul veel suuremaid liitumisi-lagunemisi?

Äris peavad olema väga tugevad jõud, mis panevad ühinema. Inimesi ja meeskondi kokku sulatada on päris keeruline. Ma ei julge prognoosida, et Eestis saab konsolideerumisest tugev trend, eriti juhul, kui ekspordi osakaal ei kasva. Pigem kasvatakse orgaaniliselt, ja üksikute büroode kasv tuleb konkurentidelt turu võitmise arvel.

Mainisite, et suurematest büroodest minnakse ära seetõttu, et ei saada omanikutulu. Aga miks veel laiali minnakse?

Isetegemise soov, mis ei ole ainult raha. Me teeme tööd eneseteostuse ja elatise pärast. Kui tiivad kannavad, siis miks mitte teha oma büroo. Suures büroos on kindlasti kaubamärk ja prestiiž, mis hoiavad kinni. Kinni hoiab ka huvitav töö, kui oled lahedatele kaasustele lähedal, väliskliendid on atraktiivsed, heaolu, töökeskkond. Ära minnakse suurtest büroodest ka sellepärast, et seal on rohkem bürokraatiat ehk suurte ja väikeste ettevõtete kultuuriliste erinevuste pärast.

Kas advokaadiamet on endiselt popp?

Eestis on pidev krooniline mure, et ei leia büroosse talente. Juura on noortele endiselt atraktiivne, aga tööjõudu leida on endiselt raske. Kõik tippbürood jahivad talente ja nende pärast käib võitlus.

Advokaat on nii ettevõtja, käsitööline kui ka õigusriigi ideaalide kandja. Hea on tõdeda, et advokaadid osutavad tähelepanu ka ühiskonna kitsaskohtadele, ja advokatuuri liikmed võtavad sõna, kui kuskil tehakse kellelegi liiga. Advokatuur saab Eesti ärikeskkonna ja laiemalt ühiskonna parendamiseks kaasa lüüa erinevates teemakomisjonides, neid on meil nii maksujõuetuse, äriõiguse, maksuõiguse, kohtumenetluste jne kohta.

Millised olid õigusturu eelmise aasta suursündmused?

Kui vaadata büroode tulemusi, siis kokkuvõttes ei olnud aasta halb. Suuremad muutused olid seotud suuremate büroode ühinemiste ja koostööpartnerite vahetamisega Lätis ja Leedus. Huviga jälgin advokaadibüroo Cobalt tegevust – kas turg kannatab välja nii suurt bürood.