Rock Cafe omanik: Luik pole sõnapidaja mees

Küsimustele vastab Andrus Möllits.

Pankrotihalduri määruses käib juhatuse liikmete vastastikune süüdistuste pildumine. Teie ütlete seal, et Mart Luik otsustas asju ainuisikuliselt.

Meil oli juhatuses kolm osapoolt ja koosolekud toimusid igal nädalal, seal me otsuseid vastu ka võtsime. Meie eelkokkulepe Luigega oli ka selline, et võetakse vastu kolmepoolseid otsuseid. Luik pani aga soolot – tema tegi nii, nagu ise arvas, et õige on. Luik tuli ju ärisse umbes aasta aega tagasi, kui tahtis minult osalust osta. Tema tingimus oli see, et ta saab enamusosaluse ja tegevjuhi koha. Tema igapäevaselt juhtis ja tegutses ning mina sisuliselt ikkagi taandasin siis ennast, kuigi ma olin seal 13 aastat tegutsenud. Lõppes see tema soolotamine siis nii, nagu ta lõppes.

Kui Luik sügisel alustas, siis läks tema programmi tegemine ka veidi valesse suunda, ta üritas seal hakata kunsti tegema. Me kutsusime ta siis n-ö maa peale tagasi. Ja selge see, et me sattusime ka raskustesse. Eks ma sinna ettevõttesse ainuisikuliselt raha ka ju laenasin.

Mis summasid te ettevõttesse laenasite?

Minu teine ettevõtte laenas raha, mitte mina isiklikult. Esimene suurem laen oli 22 000 eurot. Leppisime kokku, et see tuleb mingiks kuupäevaks tagasi maksta, aga seda ei juhtunudki. Ja kui kevadel me otsustasime, et käes on aeg hakata mulle laenu tagas maksma, siis hakkas Luik mind süüdistama kantimises, et ma ei maksa tarnijatele jne. Eks sealt see põhiline tüli ja konflikt hakkas ka.

Äri ise ei olnudki nii hull, meil polnudki nii suur võlgu tarnijate ees. Need summad, mida seal kirjutatakse – see 200 000 eurot –, olid rohkem ikka omanike laenud ettevõttesse. Need moodustavad põhisumma, mitte ei olda seda summat võlgu tarnijatele.

Et siis 200 000 eurot on enamikus omanike laenud?

Jah. Põhivõlg oli kuskil 50 000–60 000. Seda pole ju väga palju. Kuid me ei jõudnud lõpuks lihtsalt omavahel kokkuleppele. Mart hakkas asja oma suunda vedama, tal oli oma nägemus ja kes seda enam teab, mis mõtted tal lõpuks peas olid.

Kes andis kõige suurema laenu ettevõttele?

Ma arvan, et suurem osa on minu antud ikka. Aga numbritest täpsemalt ma ei tahaks praegu ajakirjanduses rääkida.

Teil on ka kolmas osapool seal, Marilyn Vartla, kas ka tema laenas raha ettevõttesse?

Jah, vastavalt osalusele. Aga me räägime praegu sellest osast, mida me veel lisaks laenasime. Kui laenu oli vaja tagasi maksta, siis tekkis tüli majja.

Pankrotihalduri määruses ütles Mart Luik selgituseks, et teie maksite omavoliliselt endale selle 20 000 tagasi ja seadsite ennast nii teiste tarnijatega võrreldes eelisolukorda.

See ei ole nii. Need on need põhjused, mida Mart Luik katsub esile tuua. Põhjus oli tegelikult see, et Mart Luik ei suutnud seda äri jätkusuutlikult vedada. Ta ei mõistnud seda valdkonda ja ma kahtlen, kas ta üldse mõistab seda, kuidas erabisnes käib.

Miks ta teid siis kuulda ei võtnud – teil on ometigi ju pikk kogemustepagas selles äris?

Seda peate tema käest küsima. Ma ei tea.

200 000 on nüüd võlana üleval – pole vist väga reaalne seda tagasi maksta?

Ei ole, no kust kohast?!

Kes teist kolmest kõige suurem kaotaja on?

(pikk vaikus) Ma ei oska öelda, ma arvan, et mina. Ega need numbrid Mart Luige juhtimise ajal paremaks küll ei läinud.

Ma saan aru, et 200 000 on laen, millest 50 000–60 000 on võlad tarnijatele ja ülejäänud osa – ehk siis üle poole – on teie antud laenud ettevõttele?

Jah.

Kurb, et legendaarne Rock Cafe pankrotti läks. Mis saab edasi – kas tahate veel sarnast äri ajada?

Ma ei oska öelda. Mina seda edasi ajama ei hakka. Eks see on läinud nii, nagu see läks.

Kes sinna ruumidesse tuleb?

Ei tea. See oli rendipind ja meil oli lepingus kirjas, et kui kuulutatakse välja pankrot või tekivad makseraskused, siis leping automaatselt lõpeb, ja nii see läks kah.

Kui nüüd järgmisel korral Mart Luigega kohtute, siis tere ikka ütlete?

No miks ei peaks?

Äri läks küll untsu, aga juttu võib ikka rääkida?

Ma arvan küll, miks mitte. Aga no palju mul temaga ikka midagi rääkida on? Tema on selline mees, kes tahab igal pool rääkida ja seletada. Pahatihti ta räägib ka mitte tõtt. Temaga lahingusse ei läheks, ta pole sõnapidaja mees.

Te mõtlete sellega siis laenatud raha tagasi mittemaksmist ja lubadusi kolme peale otsused vastu võtta?

Nojah, midagi peab ikka ju valesti olema. Ma panin oma teisest firmast sisse ka veel raha ju. Kui pank annab raha, siis ta tahab ka ju seda raha mingi hetk tagasi saada. Kui seda ei juhtu, siis pank kasutab teisi võimalusi. Võlg on ju võõra oma. Aga teda see ei häirinud.

Mart Luik ei osanudki lõpuks välja pakkuda muud, kui et võtame lisainvestorid ja võtame laenu juurde, kuid mina ei olnud nõus nii edasi minema. See ei vii asja edasi. On vaja programmi ja juhti, kes oskab seda edasi viia.

Luik pankrotimääruse selgitustes möönab, et pankroti tekkimise üks põhjus oli ka see, et teie lõpetasite Rock Cafe programmijuhiga lepingu 2014. aastal. Kuidas kommenteerite?

Me leppisime nii Henri Lindaliga kokku tookord, tal tööleping lõppes kah. Mingi periood meil polnud uut programmijuhti ja tegevus oli häiritud. Kõige parem aeg polnud. Kuid 2015 tuli Luik välja ja mina mõtlesin, et ta on meediamees ja ajakirjanduses tugev – kuid ei tulnud sellest ka midagi.

Kas Eestis on suure rokiklubi jaoks publikut? On võimalik seda äri kasumlikult ajada?

Eks seda äri on aetud ju 12–13 aastat. On võimalik, kui seda ikka ajada. Keeruline bisnes see on. Riigi tugi on olematu. Meie esinejad küsivad ka teatud hinda. Aga see on võimalik.   

Kas väikestel klubidel on kergem?

Ei oska öelda, loen, et väikesed klubid on ka raskustes. Kõik oleneb sellest ikka, kuidas sa programmi teed. Võimatut pole siin midagi.

Septembri lõpus algavad Rock Cafe omanikfirma võlausaldajate koosolekud, kas plaanite seal ka ise osaleda?

Eks ma olen kohustatud seal osalema. Kindlasti osalen.

Rock Cafe pankroti taga tüli

Pankrotistunud rokiklubi Rock Cafe juhtkonna liikmed pilluvad üksteise aadressil süüdistusi – omavolilised otsused ja rahakanded ning ebapädevad otsused.

Harju maakohus kuulutas 16. augustil välja tuntud Tallinna kontserdipaiga Rock Cafe omanikfirma RC Meelelahutuse OÜ pankroti, kukil esialgsetel andmetel võlgu 200 000 euro eest. Pankrotihaldur Oliver Ennoki aruande järgi lisanduvad võlgadele intressid ja viivised. Samal ajal on klubil raha alles vaid 1500 eurot ning varaks Rock Cafe kontserdiklubis olev sisustus.

Pankrotimenetluse käigus andsid juhatuse liikmed pankroti kohta ka selgitusi, kuid haldur nendib, et selgitused on vastuolulised ning selguse toob majja asja edasine uurimine.

Luik süüdistab seletustes Möllitsat

Üks klubi omanikke ja tegevjuht Mart Luik märkis pankrotimääruse selgitustes, et maksejõuetus tekkis olukorras, kus lõpetati klubi programmijuhi tööleping 2014. aasta detsembrikuus Rock Cafe teise juhatuse liikme Andrus Möllitsa poolt. Pärast programmijuhi lahkumist jäi Luige hinnangul äriühingu tegevus olulisel määral soiku.

Luige selgituste järgi pankrotihalduri aruandes asus Möllits endale ja endaga seotud äriühingutele Rock Cafe omanikfirma arvelduskontolt omavoliliselt laenude tagastusi tegema, teades, et Rock Cafe ei suuda oma jooksvaid kohustusi tarnijate ees täita.

Luik selgitas, et Möllits on teinud 30. mai 2016. aasta seisuga endale ja endaga seotud äriühingutele laenude tagastusi kogusummas 20 945 eurot. Selle tegevusega on ta eelistanud ennast ja endaga seotud ettevõtteid teistele võlausaldajatele.

Mart Luik Äripäevale täpsemaid selgitusi pankroti kohta jagada aga ei soovinud. „Ma ei kommenteeri seda teemat praegu,“ märkis Luik telefonis ja andis mõista, et lugu ilmub kuskil mujal. Äripäeva allikate sõnul eelistas Luik suhelda Eesti Ekspressiga. 

Teised juhatuse liikmed süüdistavad Luike

Teise juhatuse liikme ja samuti ettevõttesse raha laenanud Marilyn Vartla esitatud selgituste kohaselt on Rock Cafe peamine maksejõuetuse põhjus see, et kõik otsused seoses võlgnikuga võttis vastu Mart Luik n-ö ainuisikuliselt. Isegi kui juhatuse koosolekul otsustati häälteenamusega midagi, siis Luik juhindus tema hinnangul tegevjuhi kohustusi täites üksnes oma isiklikust arvamusest.

Vartla sõnul andis Luik pankroti sisse tema ja Möllitsa seljataga, kusjuures enne veel asutas ettevõtte Rockit OÜ. „Luik ei näidanud üles mingit soovi laene tagasi maksta. Seega võeti juhatuse koosolekul vastu otsus, et Möllits hakkab jupikaupa enda firmale tagasi maksma laene, mille maksetähtaeg kukkus juba 1. detsembril 2015. Luik aga viis seepeale pankroti sisse,“ rääkis Vartla. Ta lisas, et vägisi jääb mulje, et Luik soovis temast ja Möllitsast lihtsalt vabaneda, sest ta olevat käinud ka rendileandjaga läbi rääkimas, et lepingut ainuisikuliselt endale saada. „Mul on südamest kahju, Rock Cafe ei peaks kinni jääma. Tänu ühele inimesele lendab kõik vastu taevast. Kaotasin ka raha, aga see pole nii oluline kui emotsionaalne pool, kahju on artistidest ja klientidest, kes kaotasid enda jaoks samuti midagi olulist, lausus Vartla.

Kolmanda juhatuse liikme Andrus Möllitsa hinnangul tegutses Mart Luik ettevõtte juhina ning just tema vastutada oli äriühingu igapäevane majandustegevuse korraldamine ja kontserdikava/programmi koostamine ning ürituste tegemine. Möllits lisas, et tegevjuht Luik ei järginud juhatuse koosolekutel vastu võetud otsuseid. Möllitsa hinnangul oli peamiseks maksejõuetuse põhjuseks just tegevjuhi allumatus ühingu juhatuse otsustele ning tegevjuhi ebaefektiivsus ja ebapiisav panustamine jätkusuutliku ärimudeli väljatöötamisse.