Restoranitest: kui õlu kohtub gastronoomiaga

Gastropub erinebki tüüpilisest pubist põhiliselt selle poolest, et seal saab paremini süüa. Pärit on see mõiste traditsioonideküllaselt Inglismaalt, kus paar-kolmkümmend aastat tagasi tavapärastest pubiroogadest villand sai ja uuendusmeelsemates kohtades hakati õlle kõrvale nooblimaid roogasid pakkuma. Tänu Briti kulinaaria õitsengule on Briti pubitraditsioonide lõhkujast saanud märkimisväärne ekspordiartikkel.

Tants ümber õlle

Enne toitu tuleb aga pubis alati õlu ja nii keerleb ka Saku Gastropubi kontseptsioon õlle ümber: õllekokteilid, õllega valmistatud road, õllepudelilagi, vanad õlletootmise fotod, isegi õllepudelikorgiskulptuurid. Lae ladumiseks olevat kulunud 8227 õllepudelit ja see andvat valgusega mängides uhkeid efekte, kuid ilmselt ainult õhtul, päevavalgus pudeleid ei inspireeri. Hoopis efektsemalt mõjusid õhukesest klaasist õllepokaalid, igale õllele oma. Veiniklaasid, iseenesest üldsegi mitte koledad, mõjusid nende kõrval tuhkatriinudena.

Pubidega pole mul erilisi suhteid olnud ka sellepärast, et kuigi oskan heast õllest lugu pidada, meeldib vein ikkagi rohkem, kuid veinivalik on pubides enam-vähem olematu. Saku Gastropubi joogikaardi on aga kokku pannud Eesti tippsommeljeede hulka kuuluv Kristjan Markii, kelle valikut ma täiel määral usaldan. Vein õllega küll ei konkureeri, kuid pakub sellele arvestatavat täiendust.

Seapea ja õllesupp

Menüü üllatas päris mitme originaalse roaga. Kõigepealt seapea: Saku Gastropubi peakokk Taavi Adamson on – esimesena Eestis – taasavastanud seapea, Eesti põlise piduroa. Kui teha põige toiduajalukku, siis veel pisut rohkem kui sajandi eest ei möödunud seapeata ühtki suuremat pidu ega pulma, alles hiljem võtsid sült ja praad pidulaua pearoa rolli üle.

Kõik kõlbab ehk ninast sabani kontseptsiooni järgivad ka krõmpsud seakõrvad, mis serveeritakse karulaugumajoneesiga, seanaha õhikud, klaar härjasabasupp, frititud prügikala. Menüü kaldub veidi rohkem liha kui kala poole, kuid kõige suuremat maitseelamust pakkus seekord just kala: kergelt soolatud makrell palsamiäädikas marineeritud kollase peedi ja sibulaga oli mõnusalt suvine, karge ja hõrk.

Maitsvad olid ka kanamaksa-paté ja vürtsikas metsseapada, ainult nende kogustega polnud justkui kõik korras. Pajaroog, mis oleks pidanud olema pearoa mõõdus, mehe kõhtu ei täitnud, näkside jaotusest leitud paté osutus aga portsjoniks, millest minul üksinda jõud üle ei käinud – palju seda rammusat pasteeti ikka jaksab süüa.

Ajal, mil iga enesest lugupidav söögikoht ise leiba küpsetab, pole maltoosaleib, mida Saku Gastropubis pakutakse, enam üllatus, vaid pigem iseenesestmõistetavus – kuidas siis teisiti? Küll aga üllatas nende magus õllesupp. Nii kui seapea, kuulub ka õllesupp meie köögi põlisvara hulka ja seda sõi kunagi kogu Eesti. Tõenäoselt polnud see aga nii maitsev kui tänapäevases gastropub'is ega ka sama kaunilt serveeritud.

Rõõm on tõdeda, et Rotermanni kvartalist on ootamatult saanud toidulinnak. Lühikese aja jooksul on üksteise järel uksed lahti lisaks Saku Gastropubile veel Taste of Asia ehk TOA, liharestoran Pull, pitsasarnaseid küpsetisi valmistav Flamm, tervisebaar Puree, Taiwani teemaja Tea Wan, pagaritöökoda-kohvik Røst. Natuke tehislinna moodi see kõik veel on, aga palju elusam ja elavam kui veel pool aastat tagasi.