Soome idufirmad vaidlevad sarnaste äriideede pärast

Seis oleks selgem, kui pooled oleks sõlminud kirjaliku töölepingu või vähemalt konkurentsikeelu ja ärisaladuse hoidmise kohustust sätestava lepingu, selgitab NJORD advokaadibüroo partner ja vandeadvokaat Katrin Sarap Äripäeva teemaveebis ituudised.ee.

ResQ Club ja Lunchie on mõlemad Soomes loodud teenuseplatvormid, mis aitavad päästa restoranidest toitu, mis on päevasest toitlustamisest üle jäänud. Mõlemal juhul on tegemist teenusega, mille abil tarbijad saavad tellida restoranidest, kohvikutest ja pagaritöökodadest samal päeval valmistatud toitu tavahinnast soodsamalt. Mõlemad ettevõtted on asutatud Soomes ning ResQ Club on oma tegevusega laienenud ka Rootsi, Saksamaale, Hollandisse. Eelmisel aastal alustas ResQ ka Eestis.

Nüüd süüdistab ByteBuffeti juhatuse esimees Niko Vähäkuopus oma endist töötajat ja hilisemat ResQ asutajat Tuure Parkkineni äriidee kopeerimises, rääkis Katrin Sarap ituudistele. "Taolise olukorra tekkimisele aitas kaasa asjaolu, et äriideed kui sellist ei ole võimalik eelnevalt kaitsta. Ideed tuleb enne rakendada ning kaitsta saab alles rakenduse tulemusi. Parkkinen lõi teenuse, mille arendamise kallal ta varem Niko Vähäkuopuse ettevõttes töötas. Parkkinen kuulus Vähäkuopuse ettevõttes Lunchie arendusmeeskonda, kuid seda vaid suulise töölepingu alusel. Lunchie jaoks muudabki olukorra keeruliseks see, et Parkkineniga ei sõlmitud allkirjastatud lepingut konkurentsikeelu kohta, kuigi nendest tingimustest oldi temaga räägitud," selgitas Sarap.

Sarapi sõnul on sarnaselt Eesti õigusega ka Soomes võimalik sõlmida tööleping suuliselt, kuid lepingu tingimuste tõestamine on sellisel juhul palju keerulisem – seepärast soovitataksegi sellised tingimused alati sõlmida kirjaliku lepingu alusel. 

Kui ResQ käivitati, polnud Lunchiet veel avalikustatud, sest Lunchie meeskond polnud veel oma toote arendamisega valmis, märkis Sarap. "Seepärast tuleks vaidluses ka analüüsida, kas toodet, mida pole veel olemas, saab üldse kopeerida või kasutada inspiratsiooni allikana. Samuti võttis Parkkinen Vähäkuopuse ettevõttest lahkudes kaasa tema kliendid, kellega ta leidis kontakti juba siis, kui ta Lunchie arendamise juures töötas. Nii kliendid kui ka tarbijad ei saanud kahe platvormi erinevustest aru, kuivõrd Lunchie ei olnud oma toodet veel turule lasknud. Parkkinen väitis, et tooted on erinevad, aga nentis ka, et ta oli saanud Lunchielt inspiratsiooni oma toote arendamiseks."

Sarap nentis, et ühelt poolt on idufirmade maailmas tavaks oma ideid jagada, teisalt, kui keegi, kes otseselt teeb teise ühingu alluvuses tööd, võtab kliendid oma uude ühingusse kaasa ja müüb neile identse toote/teenuse, siis on endise tööandja huvisid kindlasti rikutud ning ärisaladust ära kasutatud.

Kuna kirjalikku lepingut ei olnud ning suulise lepingu sisu ja tingimused ei olnud selged, jäi Lunchiel üle vaid seadusele loota. Lunchie tegi avalduse politseile Soome kriminaalseadustiku ärisaladuse ebaseaduslikku avaldamist kriminaliseeriva sätte alusel. Avaldus võeti menetlusse ning politsei hakkas ka väidetavat kuritegu uurima.

Eestis reguleerib ärisaladuse õigustamatut avaldamist ja kasutamist karistusseadustiku § 377, mille järgi on karistatav isikule seoses töö- või ametiülesannetega teatavaks saanud ärisaladuse kasutamine ilma ettevõtte loata ärilisel või kahju tekitamise eesmärgil.