Eile nentisid toiduainetööstuse liidu liikmed oma pressiüritusel, et tööjõuturuga on probleem: inimesed tahavad aina palka juurde, aga ega neid inimesi kuskilt võtta ole.

Vastab tõele, et viimase aasta jooksul on tööjõuturg meie jaoks probleemsemaks muutunud. Ja tööjõukulud on meil toorainekulu kõrval suuruselt teine artikkel. Nii et kõik väiksemadki muudatused avaldavad seal väga suurt võimendust just seetõttu, et meil on kokku 1200 töötajat.

Millest siis selline olukord on tekkinud? Väidate, et palgatõus takistab tootlikkuse kasvu – seda me kõik teame. Aga mis mind üllatab, on see, et te ütlete, et tööandjad ise tekitavad palgaralli. Mina olen seni arvanud, et palgaralli tekitab ikka turg?

Jah, see on selline intrigeeriv väide, aga kui vaadata statistikat, siis teises kvartalis kasvas brutopalk 6,8 protsenti. Kuskilt need numbrid ju tulevad – keegi maksab suuremat palka. Aga eks selle taga ole turuolukord. Ma olen mõelnud, et see tuleb sellest, et inimesi ei saa enam tööle läbi normaalsete kanalite – kuulutuste. Nüüd on mindud selle peale, et ostetakse töötajaid üle. Mis iganes töökoha võtad: ütleme, et meil on palk 1100 eurot kuus, aga siis tuleb naabrusest konkurent, kes maksab 1300 eurot kuus. Ega meil uut töötajat 1100 euroga saada on väga raske.

Tööandjate suurim mure on see, et töötajatele tuleb maksta suuremat palka ja ega neid häid töötajaid väga palju saada ka pole. Pakun kohe välja ühe lahenduse: miks meil on vaja jamada 1000 töötajaga - toome liha sisse Poolast või mujalt!

Sellist mõtet pole tulnud. Väga radikaalsed mõtteviisid siin Äripäevas (naerab). Aga eks see ongi suurem strateegiline, poliitiline küsimus: kas me tahame tunda end turvaliselt ja eesti rahvast ise ära toita või mitte. Eesti on olnud tugev põllumajandusmaa ja peaks minu nägemuses ka selleks jääma. Praegu peaks keskenduma jätkusuutlikkusele. Et tagada põlvkondade vahetus põllumajandussektoris ja piisavalt töökäsi lihatööstuses.

Aga kui popp see lihatööstus praegu on?

Asi ei ole kõige hullem, aga alati saab paremaks.