Kuidas sitapeadega toime tulla

Eelmise aasta septembris ilmus raamat “The Asshole Survival Guide” (eesti k “Kuidas mölakatega toime tulla”) Stanfordi ülikooli juhtimisprofessori Robert Suttoni sulest ja mõistagi oli juba enne ilmumist tegu menukiga. Raamat on järg 10 aastat tagasi ilmunud raamatule “The No Asshole Rule”, mis tekitas tohutut vastukaja ja mille tõttu on Sutton saanud sadu ja sadu kirju, pidanud tohutu hulga ettekandeid, vestlusi ja kirjutanud ka päris hea hulga jutte.

Ikka teemal assholes ehk eesti keeles sitapead (vabandan kõnepruugi pärast, ent antud juhul on ehk õige, et nimetame asju päris nimedega) inimeste elus. Nii tööl kui eraelus.

Raamatus on sitapeade defineerimisest, arhetüüpide kirjeldamisest edasi mindud ja kirjeldatud ka võimalikud tegevused, kuidas toime tulla inimestega, kes kas tööl või eraelus sind alandavad, mõnitavad, sinuga manipuleerivad, omakasupüüdlikult ära kasutavad. Ehkki raamatus toodud n-ö strateegiad on huvitavad, oli minu jaoks kõige toredam lugemine peatükk, mis rääkis sellest, kas sa oled osa probleemist või lahendusest. Sest muutus algab ikka iseendast. 

Da Vinci reegel kõlab nii: “On palju lihtsam vastu panna ­alguses kui lõpus”. Kui sa kohtud inimesega – tööl või eraelus – kes tundub olevat esmaklassiline sitapea, siis mõistlikum on ehk kohe eemale astuda, mitte jääda lootma, et “ehk ta muutub” vms. Hiljem on lahkuda palju-palju raskem.

Whartoni ülikooli professor Adam Grant väidab, tuginedes uuringutele, et kõige konstruktiivsemad, edukamad inimesed on andjad, mitte võtjad. Kui sa aitad lisaks endale ka teisi sitapea mõjuvõimust vabaneda, oled teinud maailma ja teiste inimeste elu paremaks. Muidugi on seda lihtsam teha, kui sul on võimu, kui sa oled üks n-ö otsustajatest. Lase sitapead lahti või isoleeri nende mõju, isegi kui nad otseselt sind ei sega.

Enne kui inimesele sitapea tempel otsaette lüüa, tasub ehk proovida heaga. Sest tasub meeles pidada kuldset reeglit: “Ära kiirusta teise inimese sitapeaks sildistamisega ja ära viivita vajadusel ennast selleks nimetamisega.” Mis tähendab ka, et ole kindel, et sa ei sildista teist inimest lihtsalt ühe-kahe käitumise pärast, mis sulle ei meeldi. Sertifitseeritud sitapeaks olemine eeldab ikka palju enamat. Ning proovi märgata asju, mida ta teeb ka hästi ja vastata tema nõmedale käitumisele hoolivuse ja sõbralikkusega. Vähemalt mõni aeg. See nõuab enesekindlust ja järjepidevust, ent see on ka ainus viis, kuidas on võimalik teist inimest muutusele suunata. Muidugi ei pea seda tegema lõputult.

Me – see tähendab meie kõik – oleme päris head eitama ja eirama enda vigu. Isegi kui me mööname oma mõningaid puudusi või teiste jaoks ebasobivat käitumist, oleme üsna kehvad hindajad, kuivõrd palju see teisi inimesi mõjutab.

Siinkohal meenub üks hiljutine meeskonna coaching, kus üks juhtidest (ettevõtte tippjuhtkonna liige) märkis, et ta küll rullib oma kohatute ja sageli asjasse mitte puutuvate märkustega teistest üle, mistõttu sageli ka koosolekud lähevad lappama, ent “see olen mina ja eks teised peavad sellega siis leppima”. Muuseas, raamatus on ka n-ö tingimused, mis soodustavad teistes inimestes tunde tekkimist, et sinu puhul võib olla tegu sitapeaga.

Mõistagi on nendeks näiteks negatiivsed ja mürgiselt sarkastilised märkused, ent ka see, kui sa koosolekutel vaatad pidevalt oma telefoni ja sul on kogu aeg nii palju teha, nii palju mõtteid, millest rääkida ja nii-nii kiire.

Ent tee seda ainult siis, kui mõtled seda päriselt ja tee seda õigesti. Tüüpiline (eriti poliitikute suust on seda kuulda) “Ma vabandan, kui keegi tunneb ennast siin minu tegude pärast solvatuna” ei ole vabanduse palumine. See on selge viide sellele, et teine inimene on ikka ise süüdi, kui ta ennast kehvasti tunneb – mina pole midagi valesti teinud.

Koolikiusamise teemaga tegelejad räägivad, et üks teema on tõesti kiusaja taust, kust ta tuleb jne. Ent teine oluline mõjutegur on kiusamise keskkond ehk kiusaja vaiksed või ka häälekad toetajad. Klassikalised sitapead armastavad tööle võtta ja edutada inimesi, kes nende jama ära koristab ja nii nende tegevuse jätkumisele kaasa aitab. Ära korista, ära aita kaasa. Kui sitapea on jama kokku keeranud, las koristab ikka ise ära.

Reisi aeg-ajalt tulevikku. Mitte keegi – vähemasti pole sellest kuulnud – pole oma surivoodil öelnud: “Ma soovin, et ma oleksin olnud veel õelam.” Tuleviku ajareis aitab sul ehk teha praegu õigemaid valikuid.