Mikser: peame pingeid tagasi hoidma

Eesti välisminister Sven Mikser  Foto: Andras Kralla
Priit Pokk • 10. juuli 2018
Jaga lugu:

Poliitiline solidaarsus ei ole miski, mis saab eksisteerida kusagil ämbri ühes servas, samal ajal kui mujal käib torm, ütles välisminister Sven Mikser NATO tippkohtumise eel Äripäeva raadio saates "Globaalne pilk".

Viimastel kuudel on maailma liidrid Ameerika Ühendriikide presidendi Donald Trumpi algatusel hakanud kehtestama tariife, räägitakse kaubandussõjast. Mikseri meelest ei ole Atlandi-ülene kaubandus nullsummamäng, vaid sellest võidab majanduskasv mõlemal pool Atlandi ookeani, kui seda õigesti teha.

Maailma majanduses tekkinud ebakõlad võivad välisminister Sven Mikseri sõnul mingil määral mõjutada ka diskussioone homme ja ülehomme Brüsselis toimuval NATO tippkohtumisel. "Poliitiline solidaarsus ei ole ju miski, mis saab eksisteerida kusagil ämbri ühes servas samal ajal, kui mujal käib torm," ütles välisminister. "Meie ja meiega sarnaselt mõtlevate riikide asi on hoida neid pingeid liigselt eskaleerumast," ütles ta ja avaldas lootust, et NATO tippkohtumisel toimub sisuline arutelu ikkagi arutelulaua taga, mitte telekaamerate ees.

NATO tippkohtumine toimub homme ja ülehomme Brüsselis. Järgmisel nädalal külastab Ameerika Ühendriikide president Donald Trump Ühendkuningriike ning kohtub Soomes Venemaa presidendi Vladimir Putiniga.

Saade "Globaalne pilk" on Äripäeva raadios eetris kell 13, juttu tuleb eelkõige NATO tippkohtumisest, kuid ka poliitilisest õhkkonnast. Järgnevad katked saatest.

Donald Trump on alati rõhutanud SKPst 2% suunamist kaitsekulutustele. Praeguse seisuga on üksikud riigid seda eesmärki täitnud. Lisaks on esile toodud, et tuleks vaadata arvude taha ehk mida see 2% kaitsekulutusi endas hõlmab. Näiteks ERR kirjutas, et Kreekas moodustab sellest väga suur osa ehk kolm neljandiku personalikulud, sealhulgas pensionid. Kas sellele 2%-le ei peaks lähemalt otsa vaatama?

Selle kahe protsendi taha ka NATOs vaadatakse. On ka omaette mõõdikud ja kriteeriumid, kui palju sellest kahest protsendist tuleks kulutada reaalselt võime arendustele ja suurvõimete loomisele, kui palju tuleks kulutada relvastuse moderniseerimisele ja uute relvasüsteemide hankimisele. Eesti, kes täidab juba päris palju aastaid kahe protsendi nõuet, täidab suures plaanis ka kõiki neid ülejäänud kokkulepitud kriteeriume.

Kahe protsendi nõue sai viimati kõigi liitlaste käed alla 2014. septembris Walesi tippkohtumisel. Toona sõnastati see kohustus laias plaanis nii, et need liitlased, kes juba kulutavad kaks protsenti või rohkem, peaksid seda taset hoidma ja need, kes veel ei ole jõudnud kahe protsendini, peaksid oma kaitsekulutusi suurendama eesmärgiga jõuda selle numbrini kümne aasta jooksul. Nüüd on sellest kümnest aastast pea neli juba kulunud ja võib öelda, et trend on positiivne ehk nende liikmete arv, kes on kahe protsendi tasemel või üle selle aasta-aastalt kasvab, aga 29ni (NATO liikmete arv – toim) siiski see veel ei jõua aastaks 2024. Seda võib üsna suure tõenäosusega niimoodi väita.

[---]

Milliste ootustega võib NATO tippkohtumisele vastu minna, kas pigem optimistlikult?

Kindlasti pigem positiivselt, sest ei ole ju julgeolekupoliitika kontekstis väga suuri erimeelsusi selles, mis puudutab ohupilti, strateegilisi väljakutseid – olgu siis tegemist konventsionaalsete sõjaliste väljakutsetega, idasuunaga või siis ka mitte-traditsiooniliste hübriidse iseloomuga või uute ohtudega või NATO lõunatiivaga. Siin saadakse nii ohupildist kui ka sellest, mida on vaja teha nende ohtude ennetamiseks, tõrjumiseks ja ohjamiseks, üsna ühtemoodi aru.

Küll, jah, tuleb öelda, et näiteks seesama kaitsekulutuste teema võib mõjutada üldist atmosfääri, kui see arutelu läheb liiga emotsionaalseks. Kindlasti ka see, kui taamal on ajakirjade-ajalehtede esikaantel pealkirjad, mis räägivad kaubandustülidest või koguni kaubandussõjast. Ka see omab sellist tujurikkuja rolli kindlasti.

Tuleb minna vastu optimistlikult. Tuleb vaadata, et see milleks meie diplomaadid-ohvitserid on kuid ja isegi aastaid tööd teinud, et see saaks kõik riigipeade ja valitsusjuhtide õnnistuse ja sellega saaks töötasandil jälle edasi minna. Seda tuleb kindlasti jälgida ja proovida ohjata emotsionaalsemaid arutelusid ja vaadata, et need toimuvad konstruktiivses toonis ja pigem koosolekulaua taga kui telekaamerate ees.

[---]

Viimastel kuudel on maailma majanduse üks kõige iseloomulikum märksõna on olnud tariifid ehk siis kaubandussõda. Kui palju mõjutavad sellised majandusalased hõõrdumised poliitilist kliimat?

Kindlasti mõjutavad. Nagu öeldud, julgeolek on jagamatu ja ka poliitiline solidaarsus ei ole miski, mis saab eksisteerida kusagil ämbri ühes servas, samal ajal kui mujal käib torm. See, et ollakse silmitsi väga kiiresti kuhjuvate pingetega kaubandussuhetes, omab kindlasti teatavat mõju, aga eks siis meie ja meiega sarnaselt mõtlevate ja seda olukorda tajuvate riikide asi ongi hoida neid pingeid eskaleerumast.

Eesti on ajalooliselt olnud ja on jätkuvalt vabakaubanduse usku. Räägime riigist, kelle siseturg on miljon inimest ehk me kriitiliselt sõltume võimest ja võimalustest oma tooteid ja teenuseid eksportida ilma liigsete tõketeta. Kindlasti muudab Euroopa Liidu ühtne majandus- ja tolliruum meie olukorda võrreldes ajaga, kui me veel ei kuulunud Euroopa Liitu. Aga kindlasti usun isiklikult ja usun ka, et seda usku jagatakse Eesti majandus- ja poliitringkondades, et ka Atlandi-ülene kaubandus on miski, mis pole nullsummamäng. Kindlasti on tegemist suures osas ka võistlejatega maailma majanduses, aga Atlandi-ülene liigsete piiranguteta kaubandus on miski, millest võidab majanduskasv mõlemal pool Atlandi ookeani, kui seda õigesti teha.

Ameerika Ühendriikide president Donald Trump on ju tegelikult väljendanud juba ammu enne presidendiks saamist ja kandideerimist oma veendumust, et olemasolevad kaubandussuhete raamid on Ameerika Ühendriikide jaoks ebasoodsad, et need tuleks ümber rääkida ameeriklastele soodsamaks. Kindlasti on väga suures osas tegemist mänguga Ameerika sisemaisele auditooriumile, kus administratsioon ja president soovivad näida liidritena, kes väga jõuliselt kaitsevad teatud traditsioonilisi tööstusharusid. Tegemist on ka valdkondadega, mis on presidendile sisemaiselt oluline poliitiline toetusbaas.

Samas on väga palju analüütikuid, ja ma kaldun nendega nõustuma, kes ütlevad, et tegelikkuses sellised kaubanduspinged, näiteks need samad alumiiniumi ja terase tariifid, riskivad kahjustada Ameerika enda olulisi tööstusharusid rohkem, kui nad toovad sellele primaarsele alumiiniumi ja terase tootmise sektorile kasu.

Teine asi on see, et eks siis ka need, keda Ameerika tariifid otseselt mõjutavad, olgu tegemist Hiina või Euroopa Liiduga, on paratamatult sunnitud astuma vastusamme. Nii selleks, et samades sektorites kaitsta oma turgu, kui ka selleks, et tasakaalustada tervikuna olukorda.

Loomulikult on veel omaette mõjutaja pidevalt keerlev poliitiline karussell ehk siis valimistsüklid nii siin- kui ka sealpool Atlandi ookeani. On selge, et poliitilised liidrid, peaministrid ja presidendid ning välisministrid ei suhtle mitte ainult suure ümmarguse laua taga omavahel, vaid eeskätt hoiavad ühe kõrva ja silma lahti ka sellele, mida nende enda valijad kodus asjadest arvavad.

Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt