Tuhanded võitlevad Maardus datšade pärast

Artikkel

- Uudised
- Dmitri Fefilov
- 14. märts 2019 kell 13:36
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Tuhanded võitlevad Maardus datšade pärast
65aastane Olga ei kujuta ette, kuhu ta läheb, kui ta peaks peavarjuta jääma.Foto: Liis Treimann
Jõelähtme valla otsus müüa maa enampakkumisel võib panna üle tuhande inimese olukorda, kus nad peavad oma aiamajad lammutama, mõned neist aga jäävad üldse peavarjuta. Aiandusühistud kavatsevad oma õigusi kaitsta ja anda vald kohtusse.
Maardu ja Jõelähtme piiril paikneva 22 aiandusühistu territoorium, mida rahvasuus kutsutakse Pilpakülaks või ka Shanghaiks, anti Tallinna asutuste ja ettevõtete töötajatele ajutiseks kasutamiseks 1984. aastal.
Vahepealse aja jooksul on krundid hoonestatud, rajatud puu- ja köögiviljaaiad, mõned asukad on aga ehitanud majad, kus nad elavad aasta ringi.
19. veebruaril 2009 andis Eesti Vabariigi valitsus maad Jõelähtme valla omandusse, aasta pärast aga sõlmisid aiandusühistud vallaga viieaastase ametliku rendilepingu, mida hiljem igal aastal automaatselt pikendati. Lepingu võis lõpetada kumbki osapooltest, teatades sellest teisele poolele kaks kuud ette.
Aiandusühistud pöördusid korduvalt valla poole palvega müüa maa neile, kuid valla üks tingimus oli, et maad ei müüda kruntidena, vaid tervikuna, see tähendab 123,2 hektarit ühes tükis. Inimesed suutsid omavahel kokku leppida ja tegid vallale 2018. aasta suvel ettepaneku müüa maa neile 3,4 miljoni euro eest, mis ületas kümme korda maa hindamisväärtust.
Kuid mõni kuu hiljem, 13. detsembril 2018, võttis vallavolikogu vastu otsuse peatada rendileping aiandusühistutega 1. aprillist 2020 ja panna maa enampakkumisele. See otsus võtab aiandusühistutelt maa eelisjärjekorras ostmise õiguse, mis oli sätestatud 2010. aasta lepingus, kuid ei takista neid oksjonil osalemast.
Üks majadest, kus elatakse aasta ringi.Foto: Liis Treimann
Kahtlased kokkulangevused
On mitu asjaolu, mis sunnivad aiandusühistuid valvsusele. Üks neist on seotud maa sihtotstarbe muutmisega.
2012. aastal algatas Jõelähtme vallavolikogu maatüki sihtotstarbelise üldplaneeringu. Viimase ajani on laual olnud neli varianti, mis näevad ette praeguste aianduskruntide säilitamise. Kuid hiljuti ilmus viies variant, mille kohaselt just see territoorium, millel paiknevad aiamaad, kavatsetakse muuta ärimaaks.
Aiandusühistud näevad selles mõistagi kurja tagamõtet ja spekuleerivad selle maa võimaliku ostja üle. Vallavanem Andrus Umboja eitab, et keegi ettevõtjaist, ärimeestest või poliitikutest oleks pöördunud valla poole kavatsusega see territoorium ära osta. Ta ütleb, et isegi juhul, kui regionaalminister kiidaks maa sihtotstarbe muutmise heaks, saaksid aiandusühistud oksjoni võitmise korral jätkata seal puu- ja köögivilja kasvatamist.
Tõsi, inimesed peaksid siis alustama jälle tühjalt kohalt, sest pärast lepingu lõppemist on nad kohustatud maa vallale üle andma “heakorrastatud kujul”, see tähendab ilma ehitiste ning puu- ja köögiviljaaedadeta. Tuleb välja, et isegi juhul, kui nad oksjoni võidavad, peavad nad kõik uuesti üles ehitama.
Aiandusühistute advokaadi versioon
Advokaat Jevgeni Tverdohlebov, kes kaitseb 18 aiandusühistu huve ja kavatseb kohtu poole pöörduda, pakub välja kaks versiooni: 1) vald võib valmistada ette maa müüki konkreetsele ostjale või 2) vald lihtsalt soovib Shangahist ja selle asukatest oma territooriumil lahti saada.
1. versioon: potentsiaalsed ostjad
Aiandusühistud nimetavad ühe võimaliku ostjana killustikutootjat Paekivitoodete Tehase OÜ, ettevõtte osanik Vladimir Libman aga teatas, et kuigi mõned Jõelähtme vallas paiknevad maatükid võivad huvi pakkuda, ei kuulu Pilpaküla nende hulka. Ta märkis seejuures, et teatud struktuurid on avaldanud nendele otsest survet korraldada aiandusühistute territooriumil geoloogilisi uuringuid. Küsimust, kas tegemist oli Jõelähtme vallaga, Libman ei kommenteerinud. Tema sõnul mõistsid nad vanu dokumente läbi vaadates, et need maad ei paku ettevõttele huvi. Aiandusühistud suhtuvad aga Libmani ütlustesse skeptiliselt, öeldes, et praegu ta räägib jah nii.
Avaldatakse ka arvamust, et maa müük võib olla seotud akadeemik Anto Raukasega, kes on Maardu Graniidikaevanduse OÜ juhatuse liige. Raukas tutvustas veel 2009. aastal Eesti Ekspressis mõtet Suur-Maardust, milles ta nimetab lisaks Via Baltikale ja Helsingi–Tallinna tunnelile ka grandiidikaevandust Maardu piirkonnas.
Akadeemik Raukas aga ütleb, et vaatamata sellele, et peab Suur-Maardu ideed siiani elujõuliseks, ei kavatse ettevõte Jõelähtmes maad osta ja on üldse “ooterežiimil”. Sellele viitavad ka ettevõtte aruanded: näiteks 2016. aastal oli Maardu Graniidikaevanduse OÜ tulu 804 eurot, aasta varem aga oli firma 1802 euroga kahjumis.
2. versioon: pole inimesi – pole probleeme
Shanghai ei meeldi kaugeltki kõigile. Jõelähtme vallalehe detsembrinumbris ilmus rubriigis “Jõelähtme keskkond” artikkel “Ülgase külarahva appihüüd”, milles räägitakse, et Pilpaküla kõrval asuvate erastatud kinnistute omanikud kavatsevad jaotada need aianduskruntideks ja anda rendile. Leht kirjutas, et lähedal asuva Ülgase küla elanikud kardavad, et nendele kruntidele kerkib samasugune Shanghai nagu praegune Pilpaküla: “Tegu on kohutava vaatepildiga, kus kõikvõimalikest kättejuhtuvatest materjalidest on kokku klopsitud putkasid, kuure, aiamaju, mida kasutatakse ka aasta ringi elamiseks. Aiad on ehitatud eterniiditükkidest, presendist, kilest, katuseplekkidest, mis vaevu tuule käes püsti püsivad. Ümberringi on kõikjal suuremaid ja väiksemaid prügihunnikuid ning karjääri põhjad on siiani rämpsu täis, sest seal ju prügivedu ei toimu.”
Aiandusühistud tunnistavad ka ise, et hüljatud hoonete arv on kasvanud ja mõnes majas elutsevad kodutud. Kuid nad ütlevad, et see kaos on tingitud asjaolust, et neil puudub kindlustunne tuleviku suhtes, kuna maa ei kuulu neile ja neil ei lasta seda ka välja osta. Sellepärast hülgavad inimesed oma maatükid.
Hüljatud hoonete arv on kasvanud ja mõnes majas elutsevad kodutud.Foto: Liis Treimann
Süüta süüdlased
Kõigele vaatamata leidub aiandusühistu liikmeid, kes siiski ostavad Pilpakülas maad.
Näiteks Maia, kes maksis kaks aastat tagasi pooleldi hüljatud krundi eest 2000 eurot. Koos mehega tegid nad maatüki korda ja veetsid kogu eelmise suve suvilas, kus neil käisid külas lapsed ja lapselapsed. Küsimusele, kas nad teadsid, et maja on ehitatud renditud maale ja sellel puudub ehitusluba, mis võib tekitada neile probleeme, vastas Maia, et teadsid, kuid lootsid, et vald pikendab rendilepingut ka edaspidi ja probleeme õnnestub vältida, nagu see on toimunud viimased kümme aastat.
Aiandusühistu liikmed tunnistavad oma süüd selles, et nad uskusid ja ootasid, et avaneb võimalus maa välja osta. Vallavanem Andrus Umboja aga ütleb, et vald ei ole kunagi andnud mingeid lubadusi ja see on müüt, mis on visa kaduma.
Enamgi veel: vallavanema sõnul ei olnud vallal kavas maad võõrandada, kuid kogu protsessi käivitasid just aiandusühistud oma sooviga maa välja osta. Küsimusele, kas võib eeldada võõrandamist ja enampakkumise peatamist, kui aiandusühistud võtavad oma ostuettepaneku tagasi, vastas Umboja, et vallavolikogu vaatab asja tingimata läbi, kuid ta ei söanda ennustada, milline on lõpptulemus.
Umboja märkis, et vald kavatseb korraldada Maarduga maadevahetuse ja anda aiandusühistute territooriumi linna haldusalasse. Paraku leiab Maardu linnavalitsus, et väljapakutud vahetus on ebavõrdne, kuna vald tahab saada vastu maad, millel paiknevad muu hulgas ka tööstusettevõtted.
Maardul on selle maa vastu kahekordne huvi. Esiteks on Pilpaküla potipõllumehed suures osas Maardu linna elanikud. Teiseks on Maardu linn uue planeeringu vastu, sest kui maast saab sihtotstarbe muutmise korral ärimaa, võib linn sattuda tööstuspiirkonna piiramisrõngasse. Täna, 14. märtsil, arutatakse Jõelähtme volikogu kohtumisel võimalust võõrandada Pilpaküla maad Maardu linnale 3,4 millioni euro eest, mis linn saab edasi anda rendile Pilpaküla suvitajatele.
Praegu sõltub aiandusühistute ja nende asukate saatus reast otsustest. Näiteks sellest, kas vald ja linn suudavad maadevahetuse osas kokku leppida, kas regionaalminister annab maa sihtotstarbe muutmisele ja uuele planeeringule oma allkirja ja kas vald jätab aiandusühistutele maa eelisostuõiguse.
Paraku sõltub potipõllumeestest endast praegu väga vähe, kuigi just nemad on see osapool, kes võivad selles loos kaotada kõige enam, mõned neist aga kõik.
Valla otsus tekitab arvukalt küsimusi
Rendilepingus sätestatud eelisostuõigus võimaldaks vallal saada maa eest kõrgemat hinda, kuna väljastpoolt tulev ostja, teades aiandusühistu eelisostuõigusest, võiks pakkuda nii kõrget hinda, et aiandusühistud ei hakkaks oma õigust kasutama. Paratamatult tekib kahtlus, et maad kavatsetakse valmistada ette selleks, et keegi ostaks selle mitte eriti kõrge hinnaga ja riskita, et aiandusühistud selle eest ära ostavad. Vastasel juhul oleks mõistetamatu, miks vald muudab maa sihtotstarvet ja tekitab olukorra, kus potipõllumehed on sunnitud esmalt likvideerima oma aiad, pärast maa ostmist aga rajama need uuesti ja algatama uue pikaajalise protsessi, et muuta maa sihtotstarve ärimaast põllumaaks.
Jevgeni Tverdohlebov, advokaat
Miks maa otsustati müüa just praegu?
Maareformiseaduse § 25 lg 4 ütleb: “Munitsipaalomandisse antud maa võõrandamise [...] korral tekib kümne aasta jooksul pärast maa munitsipaalomandisse andmist kohalikul omavalitsusel kohustus maksta riigile hüvitist [...].” Hüvitise suurus on 65% võõrandamise käigus saadud rahast. Sel aastal täitub just kümme aastat maa üleandmisest Jõelähtme vallale, mis tähendab, et järgmisel aastal on vallal õigus mitte maksta riigile 65% tehingu summast.
Vallavanem Andrus Umboja vastas sellele, et maa võõrandamise otsus ei ole otseselt seotud maareformiseaduse nimetatud paragrahviga.
Kõigepealt lammutada, seejärel välja osta?
2010. aasta rendilepingus on öeldud, et pärast lepingu katkestamist peab rentnik vabastama maa ja andma selle vallale üle heakorrastatud kujul. Seega tuleb välja, et potipõllumehed peavad territooriumi hakatuseks tühjaks tegema, pärast seda – juhul, kui nad oksjoni võidavad – võivad nad tagasi tulla ja peavad taastama kõik, mille nad lepingu kohaselt olid eelnevalt sunnitud hävitama. Jõelähtme vallavanem kinnitas, et nii see on, ja avaldas lootust, et aiandusühistud järgivad lepingu nõuet territooriumi “heakorrastatuse” osas.
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.
- Kinnisvara
Hetkel kuum