Kulukas motospordiala ajab vette võidu kihutama

Artikkel

- Vabalt
- 30. mai 2015 kell 10:15
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kulukas motospordiala ajab vette võidu kihutama
Baltimaade esinduslikem motospordivõistlus on Balti karikavõistlused, mida korraldab Tallinna Veemotoklubi.Foto: Erik Prozes
Veemoto on kulukas spordiala, kuid soov paadiga võidu kihutada meelitab harrastajaid ikka ja jälle veele tagasi.
“Ma arvan, et ühel hetkel jääd lihtsalt sõltuvusse,” rääkis veemotost kui hobist Põvvat Paat OÜ omanik ja MTÜ Kalevi Veemotoklubi juhatuse liige ning meistertreener Üllar Põvvat. Ta selgitas, et iga võistluse järel ootab ta juba võimalust järgmisele minna. Tema sõnul teeb veemoto põnevaks just kiirus – see süstib adrenaliini.
Põvvat on veemotoga tegelenud juba 1970. aastate algusest ning olnud ligi kümme aastat veemototreener. Põvvat ütles, et alaga tegeles ka tema isa. Kui ta oli umbes kolmeaastane, võttis isa ta esimest korda võistlusele kaasa.Perekond elas Tartus Supilinnas ja kuuris oli isa vana paat, mida Põvvat käis väikese poisina aeg-ajalt vaatamas. “Kui Kvissentalis võistlusmootorid käima pandi, oli Supilinna kuulda,” meenutas ta oma huvi tekkimist.
Veemotospordi ajatelg
Esimese bensiini jõul töötava päramootori valmistas Norra päritolu ameeriklane O. Evinrude 1909. aastal.
Evinrude mootor oli kahetaktiline, ühesilindriline ja õhkjahutusega. Kiiruseks saadi 5 miili tunnis.
Seejärel lisas Evinrude mootorile summutaja, kuna müra paadis muutus väljakannatamatuks.
Londoni olümpial 1908. aastal osales veemotos 14 paati kahest riigist (Inglismaa ja Prantsusmaa) ning võitjad selgitati kolmes klassis. Distantsi pikkus oli 40 meremiili.
Eesti esimesed teadaolevad mootorpaadivõistlused korraldati Tartus Emajõel 17. mail 1925. aastal.
Tegemist oli rahvapaatide võidusõiduga, milles osales 13 paati. 6. aprillil 1950 loodi Kalevi Tartu
Jahtklubi juurde veemootorispordi sektsioon, millega pandi alus veemootorispordile Eestis tänapäevases mõttes.
Allikas: Eesti Veemoto Liit
Muskel kahe kõrva vahel
Põvvat lisas, et veemotoga tegelemiseks peab olema hea füüsiline vorm, kuid veel olulisem on, et psühholoogiliselt oleks kõik korras, kuna õigeid otsuseid tuleb vastu võtta ülikiiresti. “Kui teha vale otsus, võib see lõppeda kurvalt,” nentis ta.Seega ei saa võistlustel loota ainult võimsa paadi peale. “Meie muskel on kahe kõrva vahel,” märkis Põvvat.
Põvvati sõnul tulevad tehnilised oskused veemotoga tegelemisel küll kasuks, kuid ei ole otseselt eelduseks. “Aeg on nii palju edasi läinud, et üldiselt on sõitjal oma tiim, kes asjad ära sätib,” rääkis ta. Põvvat ise on üks neist, kel tehnilist taipu jätkub. Lisaks treeneriametile ehitab ta võistluspaate. “Mulle pakub paatide ehitamine väga suurt huvi,” lausus ta.
Põvvat tõdes, et motosport on kulukas harrastus. Uus komplekt, millega võiks täiskasvanud harrastajad sõita, maksab tema sõnul umbes 12 000 eurot ja rohkemgi. Ta märkis, et alustada saab ka odavamalt, näiteks võib lihtsama kasutatud komplekti osta 3000–4000 euroga. Tavaliselt on harrastajal siiski isiklik ja uuena ostetud komplekt.
Kõige paremad võistluspaadid täiskasvanutele maksavad Põvvati sõnul 30 000 eurot või rohkemgi. Põvvat lisas, et veemoto populaarsust mõjutabki märkimisväärselt majandus – kui majandus kasvab, tegeletakse alaga aktiivsemalt, kui langeb, siis tegevus mõnevõrra hääbub.Näiteks on Põvvati hinnagul endiselt tunda 2008. aasta majanduskriisi tagajärgi. “Kriisi mõju on veel nähtav, ei ole enam nii palju osavõtjaid, kui siis oli,” ütles ta.
Suislepa Paadipäev 2015toimub 27. juunil Viljandimaal Suislepas.
Igamehe Paadiralli võistlusklassid:Päramootor 2T ja 4T kuni 30 hj ilma väikelaevajuhi tunnistuseta.Päramootor 2T kuni 50 hj ja 4T kuni 70 hj.Päramootor 2T kuni 135 hj, 4T kuni 150 hj. Sisemootor kuni 4300 cc.Päramootor 2T üle 135 hj, 4T üle 150 hj. Sisemootor üle 4300 cc.Nõukogudeaegne päramootor kuni 30 hj, klass on ilma osavõtumaksuta ja väikelaevajuhi tunnistuseta.Jetid Runabout.
Noortel vaja rahalist tuge
Harrastuse hind võib määravaks saada eriti just noorte puhul. “Poisid ja tüdrukud tahaks võib-olla rohkemgi trenni tulla, aga vanemad peaksid selle kinni maksma,” tõdes Põvvat, kelle sõnul maksab korralik noortekomplekt umbes 10 000 eurot. Sellise varustusega võib kas või maailmameistriks tulla.
Veemotoga tegelemine on Põvvati hinnangul mitmeti kasulik, näiteks arendab see tehnilist taipu. “Mina leian, et need poisid ja tüdrukud, kes motospordiga tegelevad, nende mõttemaailm on teistmoodi, nad oskavad kodus nagi seina panna ja igasugu muid töid teha, näiteks auto ära parandada,” ütles Põvvat. Ta selgitas, et põhimõtteliselt õpetab veemotosport noored tööd tegema.
Veemotoga saab Põvvati sõnul alustada juba kümneaastaselt ja noorelt alustamine on eelis, nagu ka paljude teiste spordialade puhul. “Oleneb sellest, kuhu tahad välja jõuda,” märkis Põvvat.Kui vanust on juba rohkem, aga huvi siiski püsib, pole kõik võimalused möödunud. Kuigi veemotos pole harrastajate klassi, on olemas aeglasemad võistlusklassid algajatele, kus kiirused pole nii suured, kuid võistluspinget siiski jagub.
Suvist hooaega kasutavad veemotoga tegelevad sportlased ja harrastajad võimalikult palju ära. Põvvati sõnul toimub suve jooksul veemotos umbes 13–15 võistlust ning need, kes tahavad tippu jõuda, peavad võimalikult palju võistlema, et kogemust saada.
Põvvat märkis, et võimalusi harjutamiseks ei ole kuigi palju. “Meil on Emajõega vedanud, see on üldkasutatav veekogu, aga peame ise jälgima, et õnnetusi ei juhtuks,” lausus ta.
Veemootorisport ehk veemoto
Spordiala, milles võisteldakse mootorveesõidukite kiiruses.
Võistlussõidukid jaotatakse võistlusklassidesse paaditüübi ja mootori kubatuuri alusel.
Rahvusvaheline veemoto liit UIM jagab võistluspaadid viide rühma: ringrajapaadid, kaatrid, jetid, lõbusõidupaadid ja raadio teel juhitavad paadid.
Veemotot peetakse tihti ekstreemseks ja ohtlikuks spordialaks. Nii see tegelikult pole. Reeglid on muutunud turvalisuse poolelt vaadatuna väga karmiks. Paatidele on määratud miinimumkaal, paadid peavad olema ehitatud turvalisust lisavatest materjalidest ning konstruktsioon peab vastama rangetele turvalisusnõuetele, võistlejate varustus on muutunud turvalisemaks
Veekogule mõjub motosport hästi
Paljudes kohtades on mootorpaadiga sõitmine üldse ära keelatud, ütles ENBERGJ.P. OÜ juhatuse liige ja MTÜ motospordiklubi Nord juhatuse liige ning veemoto vanemtreener Aivar Kommisaar. Paljud teised kohad lihtsalt ei sobi harrastuseks. Näiteks on probleeme suurte kaatritega, mis vajavad sügavat vett, kuid suur osa veekogudest on neile liiga madalad.
Kommisaar märkis, et paadiga kummuli käies ei tohi all olla madal vesi, sest see põhjustab suurema tõenäosusega eluohtlikke vigastusi.
Loodusele on Kommisaare sõnul võidusõit pigem kasulik kui kahjulik. “Kaatrid ei kahjusta, nad teevad pigem head. Esiteks löövad vetika lahti, teiseks panevad vee paremini liikuma, et kalad saaksid hõlpsamini hingata,” märkis ta.
Kommisaare hinnangul hoolitsevad harrastajad oma paadi eest korralikult. “Ega keegi ei taha kuhugi keset järve jääda,” nentis ta ja tõdes seejärel, et inimesi on siiski igasuguseid.
Võidusõidule saab minna ka kalapaadiga
Suviti toimub Suislepa Paadipäeval Igamehe Paadiralli, mis toob erinevalt võistlusspordist võistlema ka vähese kogemusega harrastajad.
MTÜ motospordiklubi Nord juhatuse liige Tõnis Laur selgitas, et veemotos ei saa päris iga paadiga võistelda, küll on aga see võimalik Igamehe Paadirallil. “Seda sõidetakse tavaliste paatidega, millega käiakse ka kalal või huviretkedel,” selgitas ta.MTÜ Suislepa Paadiselts juhatuse esimees Rauno Soo lisas, et Suislepas toimuv paadiralli on hea võimalus hobi korras või väheste kogemustega sõitjate jaoks. “Saab tunnetuse kätte, võib-olla saab mõne karikagi,” märkis ta.
Soo sõnul on viimastel aastatel võistlusel osalenud ka veemotosportlasi, kuid see ei tähenda, et võidu napsaks see, kel võimsam paat.Soo sõnul jagatakse võistlejad kategooriatesse paadi võimsuse järgi. “Eks võimsamatel on profimad tegijad ja tagapool niisama harrastajad,” märkis ta.
Soo sõnul oli ta umbes 15 aastat vana, kui hakkas kasutama isa vana paati, mis seisis maja taga. Isaga sõitmas oli ta käinud juba varem. Nüüdseks on huvi aina kasvanud ja nii korraldabki Soo ka teistele harrastajatele võistlust nimega Igamehe Paadiralli.Rallil osalenud Adenor OÜ juhatuse liige Illar Säärits märkis, et tema huvi mootorpaatide vastu tekkis ligi 20 aastat tagasi, kuna ta kasvas üles Tartus, kus Emajõgi oli alati käepärast. “Väike pisik on jäänud, sest kuna Tartus on Emajõgi, on koht, kus sõita,” lausus ta.
Sääritsa sõnul peab mootorpaadiga sõitmiseks olema eelkõige huvi, aga ka raha, sest kütus ja tehnika on kallis. Sääritsat paeluvad harrastuse juures enim kiirus, vesi, loodus ja tehnikahuvi.
Autor: Merilin Saarepuu, kaasautor
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.
- Sport
Hetkel kuum