Töötajad ei ole "tropid", et muudatustega kaasa ei tule

Minu eelmiste blogide tagasisideks kirjutas üks minu tuttav, et juhid peavad teda praegusel ajal eriti hoidma, sest töötajad on ju need "tropid", kes takistavad juhtidel muudatusi elluviimast.

Ma arvan, et töötajad ei ole „tropid”, et muudatustega kaasa ei tule. See on loomulik psühholoogiline reaktsioon, et inimesed ei võta uut kergesti omaks. Näiteks kui sulle öeldakse, et tulemas on sind puudutav muudatus organisatsioonis, siis milline pilt silme ette tuleb? Kas ”roosa” positiivne pilt – uus, huvitav ja uued võimalused? Või pigem „must stsenaarium”, negatiivne pilt - mida kõike see muudatus võib kaasa tuua. Olen seda küsimust esitanud paljudel muudatuste juhtimise seminaridel ja on selgunud, et ka need inimesed, kes naudivad muudatusi, väidavad, et esimene pilt on ikkagi „must stsenaarium”. Tekivad kohe küsimused: kas muutub minu roll ja positsioon, mis ülesandeid ma täitma hakkan, kas minu palk jääb samaks, äkki mul ei olegi enam kohta selles organisatsioonis, mis saab minu töökaaslastest jne jne.

Mõte on selles, et kui vastupanu ja muudatustega kiiresti mitte kaasatulemine on inimeste loomulikud reaktsioonid, siis saavad juhid sellega arvestada ning muudatuste planeerimisel planeerida ka vahendeid ja tegevusi, kuidas kiiremini vastupanust ja hirmudest üle saada ja töötajaid kaasata. Kui sa tead, mis sind ees ootab, siis saad asju ette planeerida ja rumal oleks eirata asjaolusid muudatuste protsessis, mis niikuinii ette tulevad. See on sama kui sa tead, et klient on sulle suure summa pikalt võlgu ja sa ei tee midagi, et võlga sisse nõuda, lootuses, et äkki ta maksab.