Viimastel aegadel levib püüd vabaneda kohustuste täitmisest või parandada lepingu tingimusi võlaõigusseaduse § 97 abil, kirjutavad advokaadibüroo Sorainen partner Kaido Loor ja advokaat Anneliis Lett
Paragrahv 97 annab lepingupoolele, kelle lepinguliste kohustuse täitmise kulud suurenevad või lepinguga saadava väärtus väheneb oluliselt muutunud asjaolude tõttu, õiguse nõuda lepingupartnerilt lepingu muutmist poolte kohustuste esialgse vahekorra taastamiseks. Samuti sätestab seadus, et kui lepinguliste kohustuste vahekorra muutmine ei ole võimalik või lepingupartneri suhtes mõistlik, võib kahjustatud lepingupool lepingust taganeda või selle üles öelda.
Esmapilgul võib nimetatud klausel tunduda lihtsa väljapääsuna majanduslanguse taustal lepingupoole kohustuste vähendamise nõudmiseks. Täna on mitmed üürnikud, tellijad ja ostjad juba püüdnud sellele tugineda. Klausel annaks justkui üürnikule, tellijale ja ostjale õiguse nõuda üüri, tasu või hinna alandamist ainuüksi põhjendusel, et lepingus kokku lepitu on deflatsiooni ning üldise nõudluse languse taustal liialt kõrge.
Lepingu muutmist võib sel alusel nõuda aga üksnes juhul, kui kohustuse täitmise kulu suureneb või vastusoorituse väärtus väheneb oluliselt. Kesised müügitulemused või muud valesti kaalutud ärilised otsused ei pruugi olla piisavad lepingu muutmise nõudmiseks. Küll võib europõhise lepingu (sh. näiteks laenulepingu, hoiuse) muutmise nõudmine kõne alla tulla näiteks Eesti krooni devalveerimise korral, mil välisvaluutas määratud kohustuse täitmine võib osutuda oluliselt kulukamaks.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Kõnealusest paragrahvist tulenevate õiguste maksmapanekuks seab seadus mitmed täiendavad tingimused:
? kahjustatud lepingupool ei saanud lepingu sõlmimise ajal mõistlikult arvata, et asjaolud võivad muutuda (toimuvad olulised muudatused majandussfääris, näiteks ekspordikeeldude kehtestamine, rangemate nõuete kehtestamine kaupade või teenuste müügile, hüperinflatsioon) ja
? kahjustatud lepingupool ei saanud asjaolude muutumist mõjutada (näiteks tegemist on vääramatu jõuga) ja
? asjaolude muutumise riisikot ei kanna seadusest, lepingust või tehingu olemusest tulenevalt kahjustatud lepingupool (müügitulemuste langus mingil ajaperioodil on müüja risk, ehitushinna tõus või langus ehitaja risk) ja
? kahjustatud lepingupool ei oleks asjaolude muutumisest teades lepingut sõlminud või oleks seda teinud oluliselt teistsugustel tingimustel (see tähendab sisuliselt, et näiteks üürihinna alandamist soovival üürnikul tuleb tõendada, et üüripinnalt teenitava käibe langust ette teades ei oleks viimane lepingut sõlminud).
Seega tuleb lepingu muutmist taotleval poolel vaidluse korral tõendada kõigi ülaltoodud eeltingimuste esinemine. Euroopa kohtupraktika kohaselt peab lepingu muutmise nõude esitamiseks lepinguga saadava väärtuse oluline vähenemine või kohustuste oluline tõus olema objektiivselt välja arvutatav ning õigustatuks ei saa pidada nõude esitamist üksnes põhjusel, et lepingu täitmine on muutunud oodatust kulukamaks.
Kuigi Eesti kohtud pole nimetatud frustratsiooniklausli rakendamisel veel põhjapanevate lahenditeni jõudnud, võib eeldada, et sarnaselt Euroopa kohtutega jääb § 97 rakendusala suhteliselt piiratuks. Harju Maakohus on oma 19. detsembri 2008 lahendis (Nr. 2-08-53539) sedastanud, et objektiivse mõistlikkuse seisukohalt ei saa eeldada, et ehitus-, laenu- ja kinnisvaraturg peavad ühiskonnas püsima muutumatuna. Ühe lepingupoole poolt tema enda majandustegevuses põhjendamatu äririski võtmist ehitus- ja kinnisvaraturul (ehitushindade tõus) ei saa panna teise lepingupoole kanda.
Allakirjutanute hinnangul ei tohiks § 97 rakendamisesse suhtuda kergekäeliselt isegi juhul, kui kohustuse vahekorra mittetaastamine võiks tähendada kahjustatud lepingupoole pankrotti. Lepingu muutmise nõude rahuldamise eeldusena tuleks põhjalikult analüüsida ka lepingu muutmise mõju teisele lepingupoolele, et vältida nö ühe poole kohustuse vähendamist teise arvel. Ühe lepingupartneri pankrotist päästmine teisele poolele oluliste majandusraskuste põhjustamise hinnaga ei tohiks mingil juhul olla lubatav.
Silmas tuleb kindalasti pidada ka lepingu muutmise nõuete rahuldamise makromajanduslikke tagajärgi ja mõju õiguskindlusele. Pacta sund servanda printsiibist kõrvale kaldumine näiteks üürisuhetes üürihinna alandamise nõude rahuldamise (või üürilepingu ülesütlemise) näol võib kaasa tuua üürileandjate maksejõuetuse ning seeläbi ka võimaliku halbade laenude osakaalu kasvu. Samuti võivad majanduskeskkonna usaldatavuse vähenemise tõttu väheneda või lahkuda investeeringud.
Läti riik tõstis hiljuti käibemaksumäära, mis tekitas suured vaidlused ette kokku lepitud vana ja madalamat käibemaksu sisaldavate hinnakokkulepe (nn. brutohinna) muutmiseks. Läti oleks pidanud käibemaksumäära muudatuse mõju juba sõlmitud lepingutele reguleerima. Devalveerimise otsustamise korral tuleks seadusandjal välistada VÕS § 97 kohaldamine devalveerimise tõttu, sest tekkida võivate vaidluste arvu ja suureneva majandusliku ebastabiilsuse tagajärgi on võimatu ette prognoosida.